Dangerously close to but no cigar

Dangerously close to but no cigar (To Øl). pdl 0,33 l. alc. 9,0 %. liigimääratlus: topelt-IPA. Ratebeeris poel veel hinnet ja beeradvocate'is veel isegi mitte sissekannet.

Tootjainfo: "koostis: vesi, linnased, humalad, seedrilaastud? (cedertræsspåner) ja pärm.
We present an imperial cedar india pale ale with a smack load of fresh hops. A nice smooth and crisp body and a handful of cedar chips to give a nice woody finish to the beer"

Oluline lisainf tootjalehelt "The second mutation resulted in a 9% Cedar Imperial IPA. Oh yæææs – a half forest of cedar trees has been chopped in to cedar spirals and added to Dangerously Close to Stupid for 7 days and then bottled. The name of this mofo is of course “Dangerously Close, But No Cigar IIPA”. Due to various copyright restrictions on photo material of a former American president who liked to share cigars with friends, the label has been changed several times until our label designer Kasper Ledet got sick of it all and made the below label."

Need taanlased on hullud, kas teate! Vähe sellest, et nad õllesse seedrilaaste loobivad, panid nad õlle nimesse vihje sigarile ja sildile midagi, mis meenutab suitsutoosi pealtvaates :)

Valge vaht täidab 2/3 klaasist ja on liim-püsiv. Õlle värvus - kirkalt oranžkuldne. Aroom ... ohhoo - ei mingit koni või tuhatoosi, selle asemel hoopis parim troopiline puuviljavärskus, mida suudate ette kujutada: ananass, kiivid ja papaia tulevad kohe silme ette.

Esmamekk on üllatavalt kergepoolne (9%vol kohta!) ja mõnusalt puuvilja-magus. Keskmaitse aga põrmustab selle esmase kerguse-illusiooni, asendades selle tihkepoolse magus-hapu banaanilikööri ja kuivatatud ananassiga, millesse seguneb tiba suhrustatud ingverilaaste. Lõppmaitse põrutab kapates aga sootuks teise suunda - vürtsikas-vaigune teravus ajab eelmised maitsed laiali ja toob silme ette tõepoolest seedrimänni hiigelkäbide nina kirtsutama ajava, kuid siiski nii meeldiva vaiguse kirbuse. Järelmekk triigib keelepärale sisse kõik oma initsiaalid, kavatsemata seda kibekas-magusat tooni iial enam ära lasta minna.

Keskmisest raskema kehaga, õlija paletiga, magus-vürtikas-mõrkja-hapuka-vürtsika buketiga ÜBERrüübe. Gambrinuseni on jõudnud omamoodi nurinad - miks küll kõik õllekirjeldused nii ülistavad on? No aga mis saab Gambrinus teha, kui temani enamasti jõuavad maailma tippõlled!? Ja pealegi, mõni õlu on siin päevikus ka kraanikaussi läinud ning ka seda hinnangut ei hoita vaka all. Kuid Gambrinus on lihtsalt üks õnnelik õllelemb - head õlled tulevad ta juurde sagedamini kui kehvakesed :)
-------------
pilt tootja lehelt