On kummaliselt kahetine tunne, kui sinu senine enesekindel arvamus puruneb kildudeks. Arvamus, mis pretendeerib teadmisele, suisa tõeväärsusele, osutub vaid arvamuseks. Ühest küljest saab su enesekindlus hoobi ja see oleks nagu valus. Teisalt aga saad uusi teadmisi ja see on ju hoopiski mõnus!
Asjad juhtuvad su elus mingi kummalise loogika järgi. Mingil hetkel sa muutud avatuks uuele teabele ja sa hakkad märkama infokillukesi, mis on kogu aeg su ümber olemas olnud, kuid seni on nad olnud „nähtamatud“.
Olles nüüd ligi kümme aastat tegelenud nn käsitööõllede maailmas selle kaardistajana ja rõõmsa uudistajana, hakkasin hiljuti tajuma teatud üllatust. Üllatust sellest, et lisaks senitajutud kahetisele maailmale „massõlled“ vs „käsitööõlled“ on olemas ka kolmas, nö peidetud pool. Umbes nagu Kuul on olemas meile nähtavad mäed ja kraatrid, aga nähtamatuna olemas ka Kuu tagumine külg.
Ajaloo jalajälg meie tajudes See peidus pool on nn traditsioonilised õlled. Tean, et iga termin neist kolmest on vaidlustatav, eriti aga nn käsitöö- või väikepruulitud õllede väljatoomine omaette kategooriana. Aga ma proovin kohe lahti seletada, et mida ma selle kõige all mõtlen.
Alkohoolseid jooke on kääritatud aegade algusest, kasutades selleks parasjagu kättesaadavaid tooraineid. Lõunas, kus kasvasid viinamarjad, tehti veini. Põhjapool, kus kasvas teravili, valmistati õlut. Keskpaigas, mägede ja metsade rüpes keedeti meest mõdu.
Meie siin õllepoolusel elasime igaüks oma saarekesel, oma asumis. Igaühes keedeti õlut omamoodi, sellest mis kätte juhtus ning kuidas kogemused ning „terve talupojamõistus“ ette kirjutas. Kujunesid välja oma stiilid ja traditsioonid ... kuni nõukogude teerull selle kõik ühtasaseks sõitis. Mitmete põlvkondade jaoks kujunes standardiks see ainumas viletsavõitu tehaselake, mille kõrval pool-mütoloogilisena eksisteeris üldnimetusena „koduõlu“ ning teadmine, et küll ikka vanasti oli kõik teistmoodi.
Paiskumine teise äärmusse
Tollest painest vabanenuna lendas osa eesti õllerahvast vaimustusega teise äärmusse. Massõllede asemele tõsteti pjedestaalile uue laine, nö hipsteriõlled, eelkõige IPA’d ja muud maitsepommid. Nagu säärasele usumuutusele tihti kombeks, on selles tubli annus fanatismi. Oi neid lugusid võiks rääkida palju, kuidas see religioossele palangule ja pimestusele sarnane õhin paneb inimesi käituma ... kuid mitte sellest pole praegu jutt.
Huvitaval kombel pole vähemalt meil siin kuigivõrd üritatud taaselustada vanu traditsioone, või siis hoopis hakata uusi looma.
Mis siis olid need esimesed kivikesed, mis hakkasid minus murendama samasuguse usupöörduja õhinat? Kõigepealt hakkasid mu kõrvu ja keelele sattuma mõned traditsioonilised saksa õlled, mis au ja uhkusega kannavad eelkõige regionaalseid nimesid: kölsch, berliner, gose, lichtenhainer jne. Jaa, ma tean, et ega enamik sakslasigi on need õllesordid unustanud, lürpides laialtlevinud pilsnereid ja helleseid. Aga need vanad stiilid on taas üles äratatud ja olemas. Ning selles on oma annus au ja uhkust!
Leedu eeskuju
Selle foonil hakkas idanema mõte, et aga ka meil siin võiks moodsate hägu-IPA’de kõrval hakata tootma nt „traditsioonilist mulgi õlut“. Manilaiu Muistset. Või Dorpatenderit, kui soovite :) Või nagu üks Saaremaa nokitseja seda üritab teha, tõsta au sisse „ölut“. Noh umbes nii nagu Soomes on vähemalt olemas sahti (millest me oleme kuulnud) ja kindlasti veel mitu soomemaist traditsiooni (millest me pole kuulnud).
Ja nüüd sattus mu teele raamat Leedu traditsioonilistest õlledest (LITHUANIAN BEER, A rough guide, Lars Marius Garshol). Nii vähe kui ma seni olin leedu õlledega kokku puutunu, olin neid siiani üleolevalt markeerinud kui „üks leedu õlu kõik, magus, heinane ja ürdine“.
Selle raamatu autor on aga võtnud vaevaks sealse kandi erinevad stiilid ära kaardistada ja väita (NB!) et Leedu õllemaailm väärib samasugust iseseisvat aujärge nagu nt Belgia õlledel. Et jah, nad olla kõik oma äratuntava leedupärase magusa jalajäljega (nagu ka belgia õlled, kas pole?), jah nende variatiivsus on suhteliselt väike (nagu ka belgia õlledel taaskord), kuid just oma äratuntavuses ja omanäolisuses ongi see maailm avastamiväärt!
Kaimiškas, šviesusis, tamsusis, keptinis – olete nendest õlleliikidest kuulnud? Vot-vot, mina ka pole. Aga nüüd, olles selle tekstiga tutvunud (võin soovijatele saata failina), näen ma üha enam, et me oleme siiani vaadanud vaid vaimustunult Kuu ühte külge. Kuid nende mass- ja käsitööõllede maailmade kõrval on olemas ka see kolmas pool, traditsiooniliste õllede ilm. Umbes nagu haldjariik, millest mõned on kuulnud, kuid vähesed üritanud seda avastada. Aga võibolla peitub selle unustuse uduliniku taga midagi otsimis- ja leidmisväärset?
---
