Ceres Royal Export

Ceres Royal export. (Ceres Bryggerierne (Royal Unibrew)) prk 0,5. alk 5,6%. ligimääratlus - lager

Mõõdukalt huvitav Taani õlu. Kerge hele vaht. Värv heleblond. Lõhn leebe, õrnalt lilleline. Maitse kogu selle õrnuse juures ootamatult kehakas, korralik kange laagerõlle maik. Järelmaitse kuiv.


Sama firma toodab Faxe ja muid korralikke lõuna-kõrvaseid õllesid.
-----
pilt võetud siit

Mont des Cats

Mont des Cats (Abbaye Mont Des Cats). pdl 0,33l. alc 7,6%. liigimääratlus - Belgia eil.

Vastuoluline toode selles mõttes et tegu peaks olema trapistiga, mida ta samas nagu ikka päris pole (mitte iga õlu ei saa end selleks ise nimetada, sellesk on omad karmid kriteeriumid). Kuid sedasorti mänge ei maksa liiga tõsiselt võtta. Kui on ikka hea õlu, siis "ametlik tunnustus" pole nii oluline. Ning hea ta on!

Pudel ja silt jätavad tagasihoidliku mulje, mis sobib kloostriõlle kuvandiga isegi paremini kui mõni teine. Vahtu moodustab see õlleke kitsilt, kuigi õhukesed saarekesed jäävad pikalt pinnale. Õlle värvus meenutab hägust õunaveini ... selline soe ja udune, kuldse helgiga roostepruun. 

Lõhn annab esimese hooga tunda tõeliselt hea vee kargust, ajapikku lisanudb sellesse üha enam magusaid heledaid puuvilju, õunakoort ja rosinaid. Maitse torkab alguses terava kangusega, hapuka pärmi ja toeka humalaga. Minutike hiljem aga esmane teravus kaob ja dominandiks jääb vaigune kampolimaitse. Pika järelemõtlemise peale hakkavad keele esiosas helisema aga vürtsikad noodid, justkui oleks õllesse visatud näpuotsaga tšillihelbeid ... kuid vaid täpselt nii vähe, et suudad neid õrnalt oletada.

Väga mitmenäoline õlu. Tänan järjekordse ja äärmiselt haruldase maitseelamuse toojat!

------

pilt jällegi enda oma.

Weihenstephaner Hefe Weissbier

Weihenstephaner Hefe Weissbier (Bayerische Staatsbrauerei Weihenstephan). pdl 0,5l. alc 5,4%. liigimääratlus Hefeweizen ehk siis selline nisuõlu, milles nisu on ainult pool.

Tavapärane pudel ja klassikaline sildikujundus. Väga tugeva vahupildiga. Värvuses seguneb huvitavalt ootuspäraselt udune nisu ja kuldne odraõlu. Lõhnas tajud pärmi ja nisu hapukust ning odralinnase magusust. Maitse väga puuviljane, alates üleküpsenud banaanist ja poolkuivanud viinamarjadest kuni puuviljamaitselise nätsuni. Keskmiselt kehakas ja sume suutäis. Väga mõnus ja värskendav. Üks paremaid nisuõllesid, mida Gambrinus seni saanud (tänu toojale!)
-------------

pilt seekord isetehtud

Tourtel

Tourtel (Birra Peroni Industriale). pdl 0,25 l. alc 0,4. liigimääratlus .... oh no mis määratlust ühel 0-õllel ikka olla saab. olgu, päris 0-kraadine ta ju pole, aga ikkagi.

Pisike nipsakas pudelike ja silt jätavade mulje kergest karastsujoogist ... soodaveest või toonikust. Õrn vahukirmeke tkib ja kaob pea jäljetult. Värv - pilsneri-õllele omane kahvatult helekuldne. Lõhn ... midagi ebameeldivat ... väike vihje humalale on küll olemas, kuid see mõjub kuidagi sünteetiliselt. Ülejäänud üsna tugevas lõhnapilves tajud küll ka linnaseid, kuid kõik kokku on kudagi "skunksjas". Maitse kajab aga üllatavlt magusalt, isegi kummikommiselt. Kõik see kokku on veider, kohe väga. Aga kui ikka muud ei saa, siis kehvakeseks aseaineks ta ju kõlbab. Pealegi - hilises järelmaitses jääb suhu täiesti õllene maitse!

Aga niiiiii madalat hinnet pole Gambrinus veel näinud - 2 punkti sajast!
---------
pilt saadud siit

Mort Subite Gueuze Lambic

Mort Subite Gueuze Lambic (Brouwerij Mort Subite / Alken Maes). pdl 0,25 l. alc 4,5%. liigimääratlus: nagu nimestki näha "lambic queze", milles lambic tähendab ilma pärmita kääritatud õlut (nö iseeneslik käärimine) ja gööz on segu noorest ja vanast lambic-õllest. Ideaalis peaks see kokku andma vägagi veiniliku smeki, kuid nn metsik kääritus ei lase kunagi päris täpselt ette teada, mis juhtub.

Tumedates toonides nääpsuke pudel ja agraarne sildike paneb ootama rasket rüübet, kuid see on eksitav, tulemus maitseb täpselt vastupidi - kerge ja meeldiv saab see elamus olema. Vahtu tekib lambic-õlle kohta ootamatult palju, hoogsamalt kallates täidab tihe vahukork pool klaasist. Joogi värv sügavalt näib kuldne ja punakalt kumav. Lõhn eksimatu, lambicule omane, terav ja kuiv veiniaroom. 

Esmamaitse üllatavalt pehme ja meeldiv. Seejärel tuleb lausa kreemine pai kesk-keelele, säilub vaid väike happesärin keele all. Lõpp tundub aga suisa kreemjas ja üldse mitte nii kuiv kui peaks stiilipuhta göözi puhul olema - ilmselt see ongi ühe väikese kohviku majaõllest nii populaarse margi teinud (tuleb kahjuga tunnistada, et ka see pisike pruulikoda on mitme omanikuvahetuse järel jõudnud hiiu, täpsemalt Carlsbergi kätte ... aga õnneks lasevad nad õllepruulidel omatahtsi toimetada)

--------

pilt saadud siit

Pauwel Kwak

Pauwel Kwak (Brouwerij Bosteels). pdl 0,33l. alc 8,4%. liigimääratlus: Belgia kange eil - mis siis tähendab üsna vähese humalaga, tihtipeale karamellsuhkruga tumedamaks toonitud ning kanget rüübet.

Pudel ja sildindus vanamoelised, kuid eks üks 1791.a alustanud pruulikoda võib ka seda rõhutada. Selle õlle vaieldamatult suurim eripära on tema klaas, millesarnast teist vist ei leidu. 

Vaht tekib rüüpel mänguliselt suuremulliline, kuid taandudes jääb siiski üsna tugev õhuke kihike peale kestma - mis on alati hea õlle tunnus. Joogi värv sillerdab puhaste pronksiste toonidega. Õlle lõhnas tunned tugevaid karamelseid noote ja eksimatut alkoholivine, millele lisanduvad mingid piparkoogised nüansid ... teate küll, need heledamad ja ülemagustatud tehase-piparkoogid ... selline rosinaküpsiseline meenutus.

Maitses tuleb esmalt kerge kaneeline mõrkjus (või on see mõõdukad humalad?), seejärel kibeleb teravalt rummikoogine torkepilv. Järelmaitses tuleb aga esile kuivatatud sügisõuna hapukus.

Ehkki pole tegu mitte põrmugi paha õllega, on ta siiski veidi ülehinnatud (95 RB järgi, BA 84 puntki tundub õiglasem olevat). Õigest klaasist maitsmist väärib aga see kindlasti!

---------

pilt võetud siit.

Lamme Goedzak

Lamme Goedzak (Scheldebrouwerij). pdl 0,33l. alc 7,0%. liigimääratlus "Belgian Strong Pale Ale" või lihtsalt "Belgian ale".

Õlle nime andnud kodanik olla olnud Til Ulenspiegeli parim sõber. Või nagu ütleb hollandi wiki "Lamme Goedzak is een personage uit de verhalen van Tijl Uilenspiegel. Hij is Tijls beste vriend." Sildil tassivad aga kaks nokastanud kodanikku kolmandat - ja kõik kolm on seejuures ilmselgelt õnnelikud. Tootja enda hinnagul olla tegu tõelisele asjaarmastajale mõeldud õllega, mis olla kõvasti humalane. Nojah, humaluse skaalal on mitu otsa ja Gambrinus on neid mõlemaid näinud :)

Pudel, kork ja silt on selle pruulikoja nägu - minimalistlik, kahvatu ja kiiksuga. Nagu, tuleb tunnistada, on ka õlu. Kahkja õlle kohale kerkib siivas vahumüts. Lõhn haakub millegi vana ja unustatuga - justkui oleks nõuka-aegset Tartu Tartut nuusutanud ... kuid see määraltus ei ütle muidugi midagi. Kahvatus lõhnapilves on koos nii teravat pärmi kui lillelisi humalaid ... ehkki mõlemat vaid näpuotsaga. Maitse üllatab taas selle vana õlle maitsega, kuid see on meeldib "tere". See tuletab meelde midagi kommilist - suhkur ja sidrun, veidi kuivatatud õuna ja midagi kreemist - justkui kooreiiris, millesse on törts rummi lisatud?

Väga huvitav ja intrigeeriv on seesinane eilike igatahes!

-------------

pilt võetud siit

St Andrews Ale

St Andrews Ale (Belhaven). pdl 0,5l. alc 4,6%. Liigimääratlus ühe hindaja järgi "Scottish Ale", teise järgi "Premium Bitter/ESB". No võta sa siis kinni - need peaks ikka üsna eri asjad olema ju!

Pudel ja silimajandus jätab jällegi hea konservatiivse mulje, rõhudes maalähedusele. Seekord kuulutatakse seost golfiga ... noh Gambrinus arvab et see oleks küll pisut keeruline mängida golfi, õlleklaas teises käes. Aga mine neid šotlasi tea:)

Vaht pole kuigi muljetavaldav - tekib ja kaob kiirelt nagu eilidel enamasti. Õlle värvuseks vaskne merevaik. Lõhn undab uskumatult magusana ninasõõrmeis, tuletades meelde oma värskuse ja mullasusega järve- või jõeäärset õitsvat karjamaad. Maitse on aga tiba tummisem, rääkides madala humala ja toeka tammevaadi keelt. Ehkki üldiselt on tegu üsna "kõhna" ehk kehatu õllega (mitte segamini ajada "iseloomutuga"), jääb üldmulje siiski hea - tasakaalus ja kergelt rüübatav eil.

----------

pilt laenatud siit.

Mikkeller Foodball Solstice Saison

Foodball Solstice Saison (Mikkeller). pdl 0,33 l. alc 6,0%. Liigimääratlus: eil-tüüpi puuviljaõlu?

See väike Taani pruulikoda suutis jälle üllatada. Tüüpilise jalgpalliõllega pole siin mitte midagi ühist, pigem on tegu antipoodiga. Ainuüksi nimetus on napakas: Solstice Saison ... pööripeva hooajaõlu? Saison on oma algelt walloonide pruulitud lahja rüübe hooajatöölistele, kellele oli seda ette nähtud 5 liitrit päevas! Seda käesolevat produkti aga viite liitrit vist ikka ära ei konsumeeriks :))

Kujundus Mikkellerile omaselt minimaalne ja kiiksuga. Infot nullilähedaselt. Kuid "pilkusõber", kes jalgpallimärgi järgi pudeli teleka ette haarab, saab pöööööööööörase üllatuse osaliseks!

Heleroosa suuremulliline vaht täidab suhkruvatina üle poole klaasist. See koos sädelevalt helepunase värviga loob mulje kergest naistekast, puuviljaõllest. Lõhn kinnitab veidi seda ootust ... kuid sunnib ka ettevaatusele, sest kõrvuti punasesõstra aroomiga tajub kogenud nina ka lohmakat humalat.

Maitse ... sa jeerum ... see on ebanormaalne. Ühekorraga kerge ja puuviljane ning teisalt raskelt humalane. Kohe väga humalane. Väga-väga humalane. Rahulikult võiks selle libaeili nimetada ümber IPA'ks või bitteriks. Kuid samas on seda sügisküllast sõstramekki tunda ka järelhoovuses ning ka veel viis minutit hiljem keele maitsenäsakeste vahel ringi tuterdamas.
-----------
selle veidra õlle suurim veidrus on see, et infot tema kohta ei leia praktiliselt mitte kuskilt, pildist rääkimata. Foodball kui selline on üks väärt üritus .... noh ja tuleb oletada, et Mikkeller tegi selle rüüpe antud juhtumi tarvis.

Shepherd Neame Master Brew Kentish Ale

Shepherd Neame Master Brew Kentish Ale. pdl 0,5 l. alc 4,0% stiilimääratlus: bitter.

Briti eilikunsti tubli näide. Noh või veel - see pruulikoda olla ju Briti vanim, käigus juba aastast 1698. Selle aja jooksul õpid ikka midagi :)

Välimuse ja sildinduse eest võib anda väga kõrge hinde. Valge pudel on eilide juures üsna levinud, kuid antud matsakas isend on varustatud nooblite kirjetega, mis pruulikoja vanust rõhutavad. Humalane esisilt ja inforohke tagakülg annavad väga hea sissejuhatuse esimese lonksu ootajale - sellest tuleks õppida! Ainuüksi teade, et pruulikoda on kohaliku elu toetaja ning kriketiklubi sponsor - see teeb hinge soojaks.

Väga mõjus vahupilt - kitsamas klaasis moodustub esimese hooga kreemikat vahtu sama palju kui alla jääb õlut ... ning see püsib visalt kui briti meremees kõrtsilaua taga! Õlle enda värv kuulub kuldse merevaigu rubriiki, puhas ja kirgas toon. 

Lõhn on mahedake, linnaseline ja maalähedane ... õrn mõrkjas-magus aroom meenutab eile niidetud lopsakat heina. Maitse kõlab aga sellele mahedusele risti vastupidi - bitterile iseloomulik humalaküllus haarab suu kõige täiega oma valdusse. Ehkki see elamus on korralik, jääb ta veidi üheplaaniliseks, kuna peale piiisikese happelise nüansi ei eristu esmane, keskmine ja järelmaitse millegi poolest.

----------

pilt on laenatud siit

McCallum's Stout

McCallum's Stout (Belhaven). pdl 0,355 l. alc 4,1%. stiilimääratlus stout ... või siis pigem scottish ale. Nagu oi kui tihti, ei lange eri arvajate määratlused kokku - kuid selles pole ka midagi imelikku, eriti antud õlle puhul. Stouti tihket kreemisust sellest õllest ei taba tõesti.

Sale pudelike ei haaku kuigi hästi konservatiivse kujundusega. Sooje tundeid tekitab aga kirje, mille kohaselt tegu on "Šotimaal alates 1719.a käsitsi tehtud" rüüpega.

Vaht jääb väga kasinaks - isegi hoogsa kallamise järel tekib vaid millimeetrine kirmeke. Õlle värv on aga kaunilt kirgas - sügavalt tume-punakas-pruun. Lõhn kõlab kahvatult - maine ja mullane, kergelt turbane ja karamelline ... justkui puhta rabalauka vesi külm vesi kuumal suvepäeval!

Maitse esimesed noodid kinnitavad karamellist lõhna, lisandub kamašokolaadilik magusus. Mõrkjaid noote jääb siin õlles kaugelt puudu, kuigi sidrunirohune järelmaitse oma kerge surinaga keelenurkades kompenseerib pilti veidi.

Kerge ja kuidagi kehatu. See on õlu, mis ei vaja eraldi nautlemist, vaid sobib paslikult ka nt šokolaadikoogi kõrvale õhtusöögi lõpus. Iseseisvaks digestiiviks jääb tal aga puudu nii sügavust kui küllust.

----------

pilt laenatud siit.

Strandgaper

Strandgaper (Scheldebrouwerij). pdl 0,33l. alc 6,2%. liigimääratluselt Belgia Ale.

Tootja ise väidab, et tegu on "austriõllega" ehk siis parima õllega austrite ja muu meretoidu kõrvale. Ma arvan, et sellega võib nõustuda - õlu on suhteliselt lihtne ja klaar, kergelt kuivapoolne. Seega ei varjuta kalamaitset, vaid pigem võib seda toonitada.

Sildivälimus on samasugune veidravõit nagu kogu seerial, sellel siin tegelevad koopalased austrite väljatassimisega merest - nii et stiilipuhas värk.

Vaht moodustub autentsest tulbiklaasis kenake - kahe sõrme paksune kiht on aeglane kaduma ja jätab mõjusaid randikesi.

Lõhn on nõrgake, kergelt õitsev ja pärmisoe. Maitse mõjub aga vastupidiselt - humalane, kuiv ja otsekohene. Tsitruseline mekk tuleb kuskilt pehmemalt poolelt - nagu mandariinikoore tsukaad? Järelmaitses aga tajub keelepära vürtsikaid kellukesi helisemas ... kummaline, kuid samas väga hästi tasakaalukas bukett!

Esmakiri

Alguses oli kaos. Kuid siis tuli õlu. Ja leiti, et see hea on:)

Aga kui nüüd pisut tõsisemalt, siis käesolevaga alustab Gambrinus oma õllepäevikut. Aastate jooksul maitstud õlled on hakanud pakitsema. Ei-ei, mitte selles mõttes, mida te nüüd silmas pidasite. Maitsed-lõhnad ja vaimustunud ohked kaovad, nagu ka pettumusnurinad. Kuid pruugib vaid see esmane mulje kirja sisse raiuda ja näe ... hakkabki ta elama omaette elu, muutudes ühel hetkel kanooniliseks tõeks, millega ka autor ise enam ei julge vaielda.

Kuid olgu, asugem asja juurde. Seesinases päevikus hakkan üles riputama aegade jooksul kogunenud maitse-elamusi, arvamusi ja muidu mõtteid õllest ning selle ümbert. 

Väga pikalt ette planeerima ei hakka. Eks näis, kuhu Gambrinuse eksirännakud viivad.

Pilt siin juures on kunagise Pärnu õlletehase toodangust pärit. See õllesort sai välja töötatud tihedas koostöös koos toonase Pärnu õlleklubiga Gambrinus, mis käis koos samanimelises õllekeldris ... kusjuures klubi oli kõigepealt. Kuid olgu, ehk jõuame sellest rääkimisega mõnes järgmises loos kaugemale. Alustuseks piisab aga küll.

Head õlut soovides

siiralt Teie

Gambrinus