Westvleteren Blond

Westvleteren Blond (Westvleteren Abdij St. Sixtus). pdl 0,33 l. alc 5,8%. liigimääratlus: belgia hele eil.

Disain on selle trappist-kloostri õlledel ... noh kuidas nüüd öeldagi ... täiuslik. Ehk siis sisuliselt 0-disain. Silti pole mitte mingit, ainult korgil on väike vapike ja minimaalselt infot. Lisaks kannab iga kork ka kuupäevatemplit, sellel pudelil, mis tänu heale kullerile minuni jõudis "17.03.12" Muuseas, see on "parim enne" kuupäev, kuid sedasorti õlled muutuvad seistes ainult paremaks.


Erkvalge vaht täidab alguses 4/5 kannust, taandudes piinava aeglusega. Õlle värvus - tugevalt hägune hele kuldkollane.

Aroom mõjub väga pehmelt ja magusalt, lõhnates koore-iirise ja karamellsuhkru järgi. Esmamaitse tundub kerge, õrnalt hapukalt tsitruseline ja linnaseline, meenutades lausa nisuõllesid. Keskmaitses lisandub üsna tugev mõrkjas puidune ja humalane mekk (ka see on omal moel nisuõllene, koriandrine). Lõppmaitse on kärjemee ja suira segune, mis järelmaitses muutub vürtsikaks õhetuseks.

Keskmise kehaga, õrnalt karboniseeritud, väga heas tasakaalus buketiga rüübe, mis sobiks oivaliselt pehmema ja soolakama kitsejuustuga. Belgia kloostriõlle kohta ootamatult humalane ja maine jook!
-----
pilt siit