Gambrinus märkas üllatusega, et üks parimaid trappist-õllede tootjaid oli seni veel kirjeldamata (mitte küll proovimata). Täidame siis selle tühiku.Rochefort 6. pdl 0,33 l. alc 7,5 %. liigimääratlus: belgia kange hele eil. (Gambrinus pakuks, et see on dubbel - kahekordse linnasekogusega tehtud eili, mis varasema tava kohaselt oligi hele)
Lihtsa informatiivse sildiga annab see tootja mõista, et ei kavatse rabada tarbijat kireva sildi ja medalitega, vaid pakub aegade jooksul kogunenud kogemustest rikast väärikat rüübet.
Õrnalt kreemikat karva vaht täidab alguses 99% kannust. Häälekal kohinal taandudes vabastab see endast õrnalt häguse helepruuni merevaigukarva rüüpe.
Aroomis domineerib meeldiv puhas vesi ja vähene karamellsuhkur koos rosinate ja pähklitega.
Esmamekk on kergepoolne ja karameljalt magus. Keskmaitses tunned uljast kühvlitäit õrnalt röstitu linnaseid ja mesist ning ploomist mahedust. Lõppmaitse muutub veidi happelisemaks, viinamarja- ja kreegimaitseliseks, lisaks kreeka pähkleid. Järelmekk õhetab pisut vürtsikalt ja väga maiselt, päikesekuuma mulla ja heina vinega.
Keskmisest kergema kehaga, üle keskmise karboniseeritud, magus-hapuka balansiga rüübe, mis sobiks mõnusalt linnuliha või hanemaksapasteedi kõrvale.
-----------
Rochefort 8. pdl 0.33 l. alc 9,2 %. liigimääratlus: tume kange eil (Gambrinuse meelest on see tume tripel - see ei pea samuti olema praeguse tava järgi hele, vaid tähistab kolmekordset linnasekogust ning varem oligi see enamasti tume)
Valge vaht täidab alustuseks 80% kannust, aegamisi vajudes ilmutab see ka mõningast kleepjust. Õlle värvus - erksalt pähklipruun.
Aroom on mullane ja kuumenenud punase puidu sarnane, tumedate rosinate ja kõrvetatud suhkru lõhnane.
Esmamekk keskmise raskusega, intensiivne ja järsupoolne, veidi röstine ja tugevalt linnaseline. Keskmaitses tuleb esile väga suur hunnnik kuldpruune rosinaid ja pool ämbritäit karamellsuhkru vaabaga kaetud mandleid. Lõppmekis domineerib pisut suitsune nn kommisuhkur, visates sisse mandlilikööri ja tammevaadi noote. Järelmaitse on tublisti vürtsine, kreegiliköörine ja pähklikoorene.
Keskmise kehaga, kleepja paletiga, suurepäraselt paigas magus-hapu-mõrkjasvürtsika buketiga rüübe. Siia kõrvale sobiks ehk mõni õrnõhuke viiluke viis aastat laagerdunud õilsat juustu, ei midagi enamat.
-------------
Rochefort 10. pdl 0,33 l. alc 11,3%. liigimääratlus: quadrupel. (ehk siis neljakordse linnasekogusega tehtud eil)
Õrnkreemikas vaht täidab 2/3 kannust ja on ülimalt püsiv ning kleepjas. Õlle värv - tume punakaspruun.
Aroom mõjub joobustavalt, niivõrd linnaseküllane ja noobel on see veidi veniv, raskepoolne uim, mis klaasist tõuseb.
Esmamekk mõjub tihedalt ja nalivkalikult tihedalt, olles tiine linnastest ja virsikutest ning kuivatatud aprikoosidest. Keskmaitse muutub mesiseks, muraka- ja munalikööriseks, pööraselt tihkeks ja nautlemisele kutsuvaks. Mmmmmm .... ahjaa, peaks vist selle lonksukese ka alla neelama! Lõppmekk katab meeled tihke õrnsuitsuse ja pähklitel seisnud ploominalivka siivutult maitseküllase tekiga. Järelmaitse ... ohhh ... siin peab veidi end koguma ja mõtlema. Nii kosmiliselt palju on siin koos, segunedes dionüüsilisse maitseorgiasse ... ei teate ma annan alla - siin on koos päikeses kuumenenud oliivisalu ja pähklipõõsas, värskelt immutatud pruulikoja värav ja sammaldunud katus, pikk rauge mõtiskelu ning kõik see leidmas aset keset vaikivat kloostrihoovi.
Raske kehaga, kleepja paletiga, ülimalt intensiivse ning erakordselt küllusliku buketiga rüübe. Jätke isegi mõte seda mingi söögiga sobitada, ärge rikkuge täiust!
Hetkel on klaasis Rochefort 6 ja ploom on tõesti üks võtmesõna. Isegi tekstuur on sarnane ploomimahlale. Väga joodav aga ka salakaval, sest 7,5% ei reeda ennast ei lõhnas ega maitses.Põhjas oleva pärmi valasin 5ml virdega topsi, et ta seal kasvama hakkaks ning kunagi ühe suurema õlle valmis kääritaks.
ReplyDelete