Tootjainfo: "Vaid flaamlane suudab luua heinateoaegseks janukustutajaks kange õlle, isegi Hampelmanni mõtted pole nii segased. Õhtuseks vahepalaks ja naiste rõõmuks keetsime oma saisoni hea koguse kohalikku aromaatset piparmünti ja illuminaatseid mooniseemneid. Võta või jäta, ühe teeb agressivseks, teise uniseks, kolmanda ajab nutma. Aga palun!"
Väike lihtne pudel, kitsas mustvalge sildiribake. Sentimeetrine valge vahukiht pole kuigi püsiv. Õlle värvus - tugevalt uduselt tumeoranž. Aroom ... jeeebus ... see paneb lausa nina korraks eemale tõmbama, naerma ja uuesti nuusutama. Värske, ehe, lopsakas ja kastemärg piparmünt, mu sõbrad, see ajab sulle oma võrsed ajudesse ja ei tule enam ära! Ausalt öeldes tundis Gambrinus NII intensiivset piparmündilõhna (väljaspool teeklaasi) viimati nõuka ajal piparmündiliköörist (ja oi see oli jube jook, kuid see ei puutu absoluutselt asjasse).
Esmamekk on keskmise kehaga ja särtsakalt magus-hapukas. Keskmaitse muutub tugevalt magusaks, lausa likööriseks ning ... ohhooo ... see on ju moonisaiakest mekk, millest aju lihtsalt PEAB leidma ja kaneelinüansi :) Lõppmaitse taandub esimesest piparmündilaksust toibudes juba mahedamaks, meenutades rohelisi klaaskomme, mida kunagi ainult vanaemade kristallkausikestes leidus. Järelmekk mõjub kui hammaste pesemise järgne värskus, mis paneb lausa kohmetuma - ausõna midagi SELLIST poleks Gambrinus õlleklaasist osanud oodata! Ei, see pole halb, kuid ... eee ... vääääga totakalt veider selle sõna kiitvas mõttes :)
Keskmise kehaga, alakarboniseerunud paletiga, magusakas-hapukas-magusakas-vürtsika buketiga napakas friigiõlu, millega ontlikul pürjelil pole midagi peale hakata. Keskmisest nupustnikastunum maitsejahtija aga peaks end sellega üllatama! Tume mõrušokolaad sobiks siia juurde suurepäraselt!
----------
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment