Olukorrast (õlle-)riigis

Eestis valitseb erakordne olukord. Post-revolutsiooniline olukord, kui soovite.

Hingake rahulikult, jutt on õllerevolutsioonist. Aga ilmselt selle teksti lugejate jaoks pole selles täpsustuses midagi kentsakat ega lohutavat, pigem noogutavad nad arusaavalt pead.

Erakordne on see olukord selles mõttes, et lähiriikides midagi analoogset toimumas pole.  Revolutsioonijärgne selles mõttes, et see u 15 aastat tagasi meerikamaal alanud, 5 aastat tagasi Eestisse jõudnud ja 3 aastat tagasi suisa filmiks vormistatud nähtus on Eesti õlleilma üsna pea peale pööranud. Kui veel nii viis aastat tagasi oli Eestis nii umbes kaks-ja-veerand suurtootjat, siis nüüd on sellele skeenele lisandunud ligi 50 väiksemat tegijat.

Jah, tõenäoliselt pole suurtoodetud kraami eelistav seltskond seda kõike eriti tähelepanu vääriliseks pidanud, kuid selles väikeses käsitööõllede maailmas (mis on mõistagi suurem kui väline maakera, eks ole) puhuvad nüüd sootuks uued tuuled.

Kui esimesed turuletulijad nautisid turumajanduse jaoks üsna ebatavalist olukorda ehk vaakumit, siis nüüd pole sellest järel rohkemat kui mälestus. Toona neelas turg rõõmuhõisetega alla kõik, mis pruulikoja torust välja tuli. Nüüd on Eesti õllegurmaan VÄGA ära hellitatud. Turule võib rahulikult panna diagnoosi – ülekuumenemine.

Jah, nendest u 50 tegijast on vaid napilt pool tosinat taolist, kes end pruulimisest kenasti ära elatavad (Põhjala, Lehe, Tanker, Õllenaut, Pühaste, Sori ja ehk ka Vormsi). Ülejäänude jaoks jääb tegevus kas toetavaks (Käbliku, Purtse,...) või suisa hobiks. MUUDATUS - Nii Käbliku kui Purtse puhul ilmneb, et algne toetav funktsioon, esimesel turismitalu ja teisel restorani juures, on muutunud põhiliseks tegevusvaldkonnaks!

Üsna olematuks on hääbunud selline loodusnähtus nagu mustlaspruulimine – ehk siis selline tegutsemine, kui mujal pruulitud õlut oma kaubamärgi all turustatakse (Andersons’ on ehk silmatorkavamaim erand, mujal õlut telliv Vaat pigem marginaalne).

Turult on juba kadunud terve pinu tegijaid, kellest kõiki ei pruugi mäletatagi: Raba, Hampelmann, J&R Õlleateljee, Kitseküla, Lükati, Wassalemma ...

Nö ooterežiimil ripub peotäis nimesid: Nöösker, Pääväkese, Saue .... On juba ka tagasitulemist katsetajaid, nt Odrakunn.

Äsja-äsja lisandunud uusi tegijaid: Kastani, Pump, ...

Jah, ja neid on veel, kes kohe-kohe tahavad varvast ukse vahel saada.

---

See kirjatükk ei pretendeeri andmebaasiks olemisele ning kõik kes nimetamata jäid või muidu end puudtatuna tunnevad – andke andeks, vana Gambrinus vabandab teie ees!

Kõik see oli vaid illustratsioon ja sissejuhatus peamisele sõnumile: Eesti väiketoodetud õllede turg on sisuliselt pungil täis. Ja siit soovitus neile, kes ikka veel soovivad turule tulla – mõelge hoolikalt järele!

Nö investor-tüüpi pruulikoja rajamiseks on praegu väga halb aeg. Et kui teil on vaba raha ja mõtlete, et võiks selle ju õlletootmisse paigutada (et noh popp värk või nii) ... siis pigem paigutage see kuhugi mujale. Selleks et üleküllastunud turu tingimustes turule tulla, on vaja kolme eeltingimust. Esiteks sädemega hullu pruulmeistrit. Sellist kunstnikuhingega ja põrunud teadlase vaimustusega askeldavat tüüpi, kes tahab pidevalt katsetada ja teab ka seejuures, mida teeb. Teiseks kuramuse head turundajat. Kolmandaks (rahalist) võimekust üle elada tagasilöögid.

Tulla turule praegu „lihtsalt õllega“ oleks üsna loll samm. Turvaliste õllede turg on pungil täis. Selle osas pole teil lootustki võistelda suurtootjatega (kes pealegi saavad edasimüüjatele pakkuda turgu moonutavaid toetus-skeeme).

Jah, üks võimalus jääb ka selles nišis. Juhul kui teil või äripartneril on oma toidukoht, kuhu saab pakkuda lihtsalt joogikat. Üks hele ja üks tume ning ei mingit vigurdamist. Ainult et sedaviisi turundamise maht on niiiiii väike, et kas ikka tasub selle nimel pungestada?

Teine võimalus on kasutada ära regionaalseid nišikesi – siin pole veel kõik täis. Kui teil õnnestub esimesena rajada nt Paide pruulikoda, siis on kohaliku toote turg mõneks ajaks teie. Seniks kuniks ilmub järgmine, kes tahab sama nišši üle võtta (kahe Pihtla lugu on hea-halb näide).

Kolmas võimalus on hullu panna. Teha midagi erakordset, olgu sisu või vormi mõttes. Panna turg endast rääkima. Teha asju, mida siiani pole tehtud (noh nt braggotit või õlledestillaate või ... ) Aga arvestama peab, et ehkki friigid hõiskavad selle peale ja ostavad uue kogemuse jahtimisel ilma hinda küsimata esimesed pudelid ära ... aga mis edasi saab?

Kokkuvõtteks tõdeb vana Gambrinus sõbralikult õlale patsutades – lootust värske tulijana kohalikul ülimalt ära hellitatud õlleturul on, kuid selleks sa pead ise kuramuse kõva tegija olema!
---
pilt võetud siit