Tootjainfo: "Ale
IBU 20"
Eeeee ... kes ja miks märkis õllestiiliks RB's "pilsner", kui tootja on ise sildile kirjutanud "ale"? Kui nüüd keegi hakkab seda jooki hindama kui pilsnerit, siis lendab asi metsa ju.
Ja siis see teine eeee ... mida mõtles tootja, kui kirjutas liigimääratluseks sildile "ale"? See on umbes sama täpne määratlus, kui kirjutada kasutatud kirjanduse allikaviitena: "raamatukogu"! Eilide jaotus on ju metsikult kirev ja iga nurk väga erinev teisest!
Väike lihtne pudel, sildil kaks harakat. Sõrmepaksune kollakas vahukiht on mõõdukalt püsiv. Õlle värvus - kirkalt täiskuldne. Aroom - hapukas, pärmine, marjane ja märga pappi meenutav.
Esmamekk on keskmise kehaga ja hapu. Sellisel moel ja määral hapu et tekib küsimus - kas see jook hakkab juba käest minema? BB kuupäev on küll veel 5 kuu kaugusel?
Keskmaitse on magus-hapu, pärmine ja karvane. Selline tunne nagu oleks õunamahla valgunud pappkasti ning sealt oleks see edasi kallatud saiale ning nüüd klaasi. Lõppmaitse jätkab samas ebameeldivas võtmes, lisades ehk vaid sutsu mõrkjamat-puidusemat nüanssi. Järelmekk - kehv õlleleivast keedetud õlletaoline jook.
Väga niru jook. Kui seda pakuks kodupruul oma esimese-teise katsena, siis patsutaks lohutavalt õlale ja ütleks, et "proovi veel, aga järgmine kord proovi retseptiraamatu järgi teha". Ametlikult seda kraami müügile lasta ... vau, selleks peab ikka julgust olema. Juhul kui liigimääratluseks oleks olnud "old ale" ja jutuks juurde kirjutada midagi vanast retseptist ja traditsioonilistest meetoditest, siis ehk vaataks üllatunult klaasi ja kehitaks õlgu, et "järsku sihuke peabki olema". Aga praegu - kas pruulmeistrid ise arvavad, et niimoodi hapult pärmise-papise vedelikuna peabki üks "õige eil" maitsma?
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment