Tootjainfo: "There's this thing about licorice that you either like or you don't. You can say it's that weird tingling at the end of the sip. We think its cool. You might as well feel frustrated about having to wait for so long in your life to get to this point. Drinking this beer. Who knows"
Väike purk, sildil ... noh ega väga palju peale teksti polegi. Sentimeetrine roosa vahukiht on mõõduka püsivusega. Õlle värvus - veidi hämuselt raskepunane.
Aroom - õffffff - hapulagrits. Vaarikalagrits. Soolakas vaarikalagrits.
Esmamekk. Ai. Aisaraisk. Tihe, liimjas, nätske. Vaarika-lagritsa-nätsu kujutate ette? Milleks?
Keskmaiste - uhhhhhhhh. Õigemini täis suuga "mmmmmhhhhh". Sa vanaegiptsuse rajakas! Lagritsaga saab ilmselt suurepäraselt mumifitseerida. Antud juhul on see mumitsifeerunud punasõstramarmelaad!!!
Lõppmaitse! Kõrvad nihkuvad paigast sellis lagritsalitaka peale, mis annab sulle kühvliga näkku, nii et pea lendab õõvas eemale, aga kõrvad jäävad samale kohale veel mõneks ajaks.
Järelmaitse. Mis kuradi maitse. Lagritsaliim! Lagritsalimiga tsementeeritud punasõstrapõõsamuumia
VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄRAKAS! FRIIIIIIIIIIIGIKAS ASTMES NR oikuratmaeiteakuipalju. Aga no vaata vana Gambrinus on ju kogu aeg jauranud, et kui lubatakse mingit maitset, siis olgu teda ikka olla, et ei peaks nigu narr noaotsaga teist taga otsima. See siin on mumifitseerunud lagritsa-Kosmose-tuubi-täis maitsetihendit, millega saaks kokkukeevitatult katta ilmselt soomlaste lagritsavajaduse järgmiseks kolmeks aastaks ja eestlaste punasõstramarmelaadituubi mälestused kogu õndsa lapsepõlve jooksul.
----
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment