Wednesday, January 2, 2013

Coreff kolmik









Seekord võtab Gambrinus ette ühe tootja - Brasserie Coreff (Carhaix, France) - kolm õlut. Sel moel hinnates lähevad ehk mõned nüansid kaotsi, kuid võrdluspilt saab parem.

------------

Blonde. pdl 0,33 l. alc 4,2%. liigimääratlus - ratebeer pakub selleks "Bière de Garde" ehk siis pikalt laagerdatud hele eil. hmm, no vaatame. Igatahes on sildil kirjas "non pasteurisee"

Bretooni ornamentidega kaunistatud stiilne sildike. Helevalge vaht annab sõrmepaksuse kihi, mis kaob peatselt hõredaks kirmeks. Õlle värvus - kahvatult kuldne.

Õlle lõhnapilt on üsna tagasihoidlik, kergelt on vaid tajuda heledaid linnaseid ja nö keldrilõhna ... mis peakski olema sedasorti õllele iseloomulik. Maitse aga üllatab oma tunduvalt intevsiise olemusega. Algus on küll samuti väga kerge, kuid keskmaitses pahvatab suus karge, sidruniline-greibine hapukasmõrkjas pomm - see oleks kui nisuõlle greibikoortega. Lõpp- ja järelmaitse on ühtlaselt puhtad, klaarid ja karged ... meenutades lausa tuulist mereranda, nii puhas ja kirgas on see tunne, mille loob suus too lihtne hele õlleke.

Kerge kehaga lauaõlu, parim kalatoitude kõrvale. Bretoonid on ju ikkagi rannarahvas ja mereannid nende peatoidus.

pilt siit
--------------
Ambree. pdl 0,33 l. alc 5%. liigimääratlus: jällegi segadus. Ratebeer järgi on see American Pale Ale, Beeradvocate järgi aga Belgian Pale Ale. Igatahes hele eil ta on.

Õrn-kreemikas poolesõrmene vahukiht on pisut püsivam kui heledamal sugulasel. Õlle värvus - pruunakas merevaik. Lõhnapilt meenutab väga Blonde, kuid linnasearoom on pisut tugevam ning selles on mahedaid karameljaid noote. Esmamaitse on karge ja kergelt magusakas, keskmaitse tuegevalt linnaseline ja lõpus ... vau ... sellist kohvimaitselist tugevat tervitust poleks küll oodanud!

Kerge kehaga, nõrgalt karboniseeritud, keskmisest intensiivsema maitsega rüüpeke. Sobilik tomativõileibade või muu lihtsama toidu kõrvale.

pilt siit
--------------

Brune. pdl 0,33 l. alc 6,5%. liigimääratlus: porter? Ratebeer järgi veel koguni American porter??? Gambrinus on millestki ilmselt valesti aru saanud, kuid selle nime all ootaks midagi palju tummisemat?

Kreemikas sõrmepaksune vahukiht on seekord tugev. Õlle värvus - pronkspunane. Lõhn üsna sarnane eelmisele, linnaseline, aga siiski tagasihoidlik. Noh olgu, pisut lisandub siia midagi suitsulikku, kuid ülivähe.

Esmamaitse pehme ja karameljas. Keskmaitses tugevneb keskmise röstiga linnaste leivane mekk. Lõppmaitses tuleb esile seesama suitsune mekk, mitte küll väga tugev, kuid täiesti äratuntav ... ümber keele loksutades see tugevneb päris korralikuks. Järelmaitse mõjub aga kröömike kergemalt, hapukamalt ja kuivemalt.

Keskmise kehaga, keskmise karboniseeringuga, tugevapoolse olemisega tume õlu. See kõlbaks juba tugevama lihatüki manu, või miks mitte bretooni köögi pärlite ehk kuulsate creppide või galettide kõrvale, kui nende täidiseks on midagi lihakamat.

pilt siit

No comments:

Post a Comment