.jpg)
Kuidagi kogemata on nii juhtunud, et võtan selle õlle nüüd kirjeldamisse kolmandat korda ning iga kord olen seda teinud kuue aasta tagant.
Esimese, 2013.a kirjelduse aegu oli kogu Eesti vastav seltskond sellest õllest vaimustunud ning nii ka minu kirjeldus lõppes sõnadega "lihtne, aga samas roppumoodi naudingurohke rüübe"
Teise, 2019.a kirjeldus kõlas "Kuue aasta jooksul on palju muutunud, ka ikooniline Punk IPA on üle elanud mitmeid muudatusi. Kuid nüüd tundub, et on tagasi pöördutud algse retsepti juurde ja see on tore!"
Vaht - kollakas, üle poole klaasist täitev ja püsiv.
Värvus - kirkalt kuldne (mõlemal eelmisel korral olen kasutanud "kollane")
Aroom - magus-mõrkjas ja kergelt urinaalne, puuviljasus on vaid kergelt foonil (mõlemal eelmisel korral olen rõhutanud puuviljasust ja head karget vett)
Maitsepilt - mõrkjas-hapukas, metalne ja selle taga puuviljane mahlasus koos mõõdukalt mõrkja lõpuga (mõlemal eelmisel korral olen mõrkja eri aspekte rohkem maininud ning metalsust mitte kordagi)
Kas on taasmuutunud selle õlle tegijate käekiri või vana Gambrinuse tajud või mõlemad, aga seekordne elamus erineb mitmeti varasematest. Mitte et ta oleks nüüd halvem või parem, aga teistsugune. Jah, IPA on ta mõistagi ikkagi küll, kuid selle sõna turvalises mõttes. Samas - küll on hea, et kiirelt muutuvas ilmas ning veelgi kiiremini teisenevas krafti-nišis on mõned asjad vähemalt mõtteliselt samad
---
saadaval Gambrinuses
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment