Wednesday, October 31, 2012

Alice Porter


Alice Porter (Brewdog). pdl 0,33. alc 6,2%. liigimääratlus - porter ... või siis selle jõulisem alaliik ehk Balti porter.

Ei pudel ega silt ei üllata ... Brewdogi äratuntav stiil. Ja muidugi ka nende mõnus keelemänguline tekstike, mis alati lugemist väärib. Vaht jääb seekord nõrgaks - ilmselt rikub mängu ära asjaolu, et serveeritakse seda õlu külmast ... jeerum-vaarum, miks küll peaks porterit jahutama? Värvus - nii nagu peab, robustne ja jõuline tökatmust.


Lõhn üllatab oma delikaatsusega ... oleks oodanud jõulisemat laksu vastu nina, kuid see siisn on mõnusalt pehme ja küllane. Siidpehme kohvine, lausa koorekohvine paitus koos vähese šokolaadikoogise aimdusega. Maitse on aga teistpidi üllatav ... nii leebe tervituse järel on see maitsete jäneseauk üsna sügav ja käänuline. Kergepoolne algus muutub hoobilt raskeks, suitsuseks, kaminaseks ja soojaks tiheduseks. Järelmekis on üsna täpses balansis linnase magusus, humala mõru, rösti hapukus ja kerge vürtsine järelõhetus.

Väga korraliku kehaga, tihkevõitu paletiga ning meeldejääv õlu, mis sobib oivaliselt hetkel lauda toodud loomalihahautise kõrvale. Head isu!

pilt siit

Burger & Bun L.A. Lager


Burger & Bun L.A. Lager (Mikkeller). pdl 0,33 l. alc 5,0%. liigimääratlus: ameerika lager (ehk siis tunudvalt humalasem kui tema euroopa suguvend).

Lihtne pudelike on saanud endale kõige ameerikalikuma ja veidi retroliku triibusildi. Sõrmepaksune vahukiht püsib kenasti, jäädes kirmena nähtavaks isegi peale 4-5 lonksu ning ka klaasile jäävad jäljed on täiesti sündsad. Õlle värvus - õrna uduvinega heledapoolne merevaik.


Aroom meenutab pigem IPA't kui laagerõlut. Tugev, magusapoolne humalane tervitus käib kaugele üle pea ja nina täitub mõnusa kirbe-lillelise aroomiga, jutskui oleks õitsvat heinamaa keskel. Mekk on esmalt üsna kerge, kuid keskmaitses tuleb esile märkimisväärne mõrkjas humalatulv, mille alt ilmuvad järelmaitses vaid vargsi välja mahedamad linnasenoodid.

Puhas ja selge kraam, sihandne talupojalik selle sõna parimas mõttes ... helde humalasõbra farmeri moodi tehtud kerge kehaga, kuid märkimisväärse mekiga rüübe.

pilt siit

Tuesday, October 30, 2012

Kaiserdom Dark Lager

siis Kaiserdom Dark Lager (Kaiserdom Privatbrauerei). prk 1,0 l. alc 4,7 l . liigimääratlus: dunkel või Schwarzbier.

Muhe purk, mille tumedates toonides disain jätab üsna hea mulje. Vaht moodustub seekord vägev ning ilmutab ka püsivust. Õlle värv - mustjaspruun.

Aroom on mõnusa värske vee ja kerge kohvi lõhnane, millele lisandub õrn hapukas linnaseline alatoon ... lausa sidrunine happenüansike. Esmamaitse vesine, hiljem tunnetadka veidikese röstlinnaseid ja lõpuks kõditab keelepära pisut suitsust aroomi.

Kerge, väga kerge on see värk. Aga noh, laagerõlle kohta pole üldse viga ning ka humalavalikuga pole seekord eksitud, väheke sidrunilisust ja vürtsikust sobib asja juurde.
-------------
pilt siit, ehkki see pole täpne, käesoleval pole tegelikult heledat sõõri etiketi ümber ja puudub ka laiend "German"

Kaiserdom Hefe-Weissbier


Kaiserdom Hefe-Weissbier (Kaiserdom Privatbrauerei). prk 1,0 l. alc 4,7%. liigimääratlus - nagu nimigi ütleb - heffe-weisse ehk poolnisu.

Vahvalt matsakas purk väga lakoonilise disainiga. Vaht moodustub nõrgake, kuid nisuõlledel pole teda kunagi kuigi palju. Värvus õllel - udune ja kahvatu, valkjaskollane.


Aroom - hapu ... meenutab toorest banaani. Maitse tervitab alguses kerge ja üsna paljulubavana, hiljem muutub kergeks ja lihtsaks nisuõlleseks ühetaoliseks mekiks ning lõpp jääb üsna kahvatuks.

Kergelt joodav, ilma eriliste nüannsideta, pisut üheülbane õlu. Aga ütleme kuskil rannaäärses vabaõhurestoranis koos kala-võileibadega oleks isegi asjakohane. Aga siis ka korralikult jahutatuna (mis ei ole kunagi hea õlle märk Gambrinuse jaoks ;) )
---------
pilt siit

Ale või lager?

Kas sa eelistad "ale" või "lager" tüüpi õlut? Liiginimed said jutumärkidesse, sest ingliskeelne kirjapilt tundub Gambrinuse jaoks kohmakas, kuid eestipärane "eil" ja "laager" võib paljude jaoks tunduda sama häiriv.

Kuid jutt pole seekord mitte nimetustest, vaid maitse-eelistustest. Gambrinus teab, et suurema osa õlletarbijate jaoks tuleb see üllatusena, et õlu polegi mitte lihtsalt "tume" või "hele". Samamoodi pole õllegurmaani jaoks arusaadav, kuidas saab seda erinevust mitte teada. Kuid ka see pole oluline.

Hetkel on oluline see, mida sa arvad. Blogi ülanurgas on küsimustik, millele Gambrinus palub vastata (lootes väga, et seekord ei jookse blogspot küsitlusmootor jälle pange).

Monday, October 29, 2012

Vilniaus Alus seeria










Maxima kaubakett on  hakanud maale tooma ja müüma Leedu õlut - au ja kiitus talle!
--------

Vilniaus Šviesusis Nefiltruotas Alus (Vilniaus Alus). pdl 0,33 l. alc 5,2%. liigimääratlus: hele lager.

Lihtne pudelike, sümpaatse kujundusega sildike, rosinaks on kenake keerdkork. Suuremulline helevalge vaht kaob lõbusa kahinaga, jätmata mingeid jälgi. Õlle värvus: kergelt udune (filtreerimata värk ikkagi) ja sooja kuldse helgiga kollane.

Lõhn esmalt ülekarboniseeritud, kuid gaasipilve taandudes domineerib väga meeldiv puhas ja jõuline linnasearoom, millesse seguneb hapukas noot. Esmamaitse hapukasmagus ja taignane, edasi liikudes lisandub sülega puhaste linnaste magusat mekki. Lõppmaitses jääb pisut liiga tugevalt domineerima käärinud taignale omane teravavõitu happeline nüanss.


Keskmise kehaga ja sametja üldpildiga meeldiv, lõunakõrvaseks sobiv rüübe, mille palett on veidi happesuse osas tasakaalust väljas.

pilt siit
----------------

Vilniaus Kvietinis. pdl 0,33 l. alc 5,0 %. liigimääratlus: nisueil või heffeweisen.

Õhuke valge vahukihike, millel on keskmist püsivust. Õlle värv - heffeweissile ehk pool-nisuõllele iseloomulik sügavkuldne ja hägune toon.

Lõhn üllatavalt magus, jutskui oleks lisaks odra- ja nisulinnasele kasutatud veel ka maisi. Pikemal nuuskimisel muutub see magus lausa mesiseks, ehkki veidi kunstlikult mesiseks ... nagu odavamatel meepräänikutel.

Esmamaitse kerge ja magushapu, edasi muutub bukett mesisemaks, lõpuks jääb keelele aga kergelt vürtsikas magushapu mekk. Tavapärast nisuõlut ei meenuta see mitte, ka heffeweisse jaoks veidi liialt magus ... kas tõesti on kasutatud päris mett ... miskipärast kahtlen.

Õrnavõitu kehaga, tugeva järelmaitsega linnaseline õlu, mille nisualge on väga ära peidetud. Samas siiski kergelt joodav ja nt hautatud magushapu liha kõrvale paras rüübe.

pilt siit
-------------


Vilniaus Tamsusis. pdl 0,33l. alc 5,6%. liigimääratlus: dunkel ehk tume lager.

Kreemikas tugev ja paks vahumüts kaob aja jooksul olematuks. Õlle värvus - meeldivalt sügava tooniga vaskne merevaik.

Aroom on esmalt ebamäärane ... justkui röstitud linnased ... aga samas ka nagu midagi köögiviljalikku. Odav karamellsuhkur või veelgi odavamad karamellkommid ilmuvad nuuskija vaimusilma ette.

Esmamaitse kerge ja magusavõitu, edasi tulevad mängu pehmed karameljad ja kommised/lagritsased noodid. Järelmaitses tuleb taas esile see odavamate dunkel-õllede iseloomulik köögiviljalik, ebamäärane mekk, mis tuleneb kas valesti valitud humalasordist või halvasti röstitud linnastest.

Keskmise kehaga, pisut-pisut vürtsika järelmekiga, kuid üsna iseloomutu rüüpeke. Tugevamaitselise-vürtsika toidu kõrvale võib samas üsnagi paslik olla

pilt siit


Sunday, October 28, 2012

Black Flag Imperial Stout


Black Flag Imperial Stout (Beer Valley Brewing Co.) pdl 0,66 l. alc 11%. liigimääratlus: American Double / Imperial Stout. kõlab kaunilt õllesõbra kõrvadele, kas pole?

Lihtne suur pudel ja piraadilipune must silt ... selline on kindlasti välja näinud mõne heavy-metal rokkpundi plaadiümbris :)


Tihe, lausa noaga lõigatav kreemikas vaht täidab pool kannu ja ei vähene põrmugi. Pikapeale taandudes muutub veelgi tihedamaks, lausa ehitusvahulikuks, jättes tugevaid rante klaasiseintele. Õlle värvus - punakasmust. Põhjalikul vastu valgust vaatlemisel viskab ajuti sisse imekauneid sügavpunaseid helke, teise nurga all näib aga must kui lõunamaa öö.

Aroom - ka seda võiks noaga lõigata või lusikaga süüa! Hoirassaa ja pudel rummi, ütleks ma ... nii ülikõva ja vaimustav on see ekstreemsusi nautivale Gambrinusele! Läbisegi tigetihke humalapilv, suitsune ja kange, rummiste nootidega linnaseleotis, õrnalt karamellsuhkrune alatoon ja veidi kõrbenud äärtega haputaignast leivakäär ... vot mis siit kõik ninna ronib!

Ennem kui jõuda maitse kirjeldamiseni, tuleb korraks tugitooli naalduda ja keskenduda. Siin on mekki lausa reisikirja jagu! Kaukaasia väliköögis, kus kolde kohal podiseb oaleeme pada ning suitsukeeristes küpseb korraga nii liha kui juust ... kuskil sealkandis on Gambrinus tundnud samasugust vaimustust elavatest maitsetest ja suurepärastest ootustest.

Esmamaitse kõlab traditsioonilise stoutiliku mage-mõruka toonina, kuigi suitsune vängus teritab kohe keeleotsa. Edasi tuiskab suus aga üle-elu-suurune suitsu, kohvi, raske hapuka humalakoorma ja terve tündritäie röstitud magusate linnaste ristsugutis, mida on üles piitsutatud tugeva sooja rummise alkoholipiuga. Seda viimast ehk alkoholi tajub küll kohe esimese sõõmu järel nii kurgus kui maksas, kuid see on sihandne pehme ja toekas nagu käärinud kuremarjadest kergelt jommi jäänud karupoeg.

Gambrinus ütleb, et kui maailmas on olemas Hea Õlle Jumalus, siis selle templile poleks sihandset rüübet küll patt viia. Ehkki kahju oleks, oi kui kahju ... aga viiks ikka.
-------
pilt siit

Friday, October 26, 2012

Uusi Apteekki (Turku)

Eile külastas Gambrinus Soomes Turku linnas teist mõnusamat õlletuba. Vanas apteegis on avatud ... ei midagi muud kui "uus apteek". Praktiliselt kogu sisustus on jäetud samaks, apteegilikuks, lisatud on vaid mõned pukid leti äärde ja mõned püstijala-lauad. Kraanidest tuli viite-kuute sorti põhiliselt Soome õlut ning riiulites ootas veel u 80.  Proovitud said mõned seni tundmatud:



Sinebrychoff Porter 7,3%
Vahupilt on mõõdukas – kiht tekib poolesõrmene, taandub kirmeks, kuid jätab tugevad jäljed.

Lõhnpilt hapukas, linnaseline, kergelt röstitud. Õlle värv jätab sügavmusta mulje, lootusetu igasuguse valguse jaoks. Maitse: robustse Balti porteri klassikaline esindaja – jõuline ja mõrkjas. Esmamaitses domineerivad küll linnaselised hapukad noodid, kuid keskmises osas hakkab kohale jõudma tugev röst ja pehmete humalate maitse. Järelmaitse on vaatamata jõulisele algusele üsna kerge.

Kokkuvõttes – tugeva kehaga, kuid üsna värskendav.
-
Laittilan Kievari Porter. 6,5%. Kena sõrmepaksune kreemikas vahukiht taandub kiirelt ja ei haaku kuigivõrd seintele. Värvus – punaka helgiga mustjaspruun. Aroom – pehme ja soe, kohvine, mõnus pehme röst. Maitsebukett: esmamaitse stoutilikult pehme, kreemikas; keskmaitses tunned loomuliku linnasesuhkru õrna maitse; järelmaitses jääb domineerima kohvine ja kergelt mageda alatooniga pehme paitus.

Keskmise kehaga, meeldiv rüübe
-
Starköl, Zero. 0,33 l. 6,5%
Poolesõrmene vahukiht, mis ei ilmuta erilisi tugevusmärke. Rüüpe värvus – punaka varjundiga täiskuldne.
Aroom – tugev, kohe väga tugev humalane ja puuviljane bukett. Domineerivad põhjapoolsed mõrkjad toonid. Esmamaitse mõjub väga äkilisena, terava humalalahmakas tabab kohe õrna keele alaosa. Keskmaitses mõrudakoorem aina suureneb, muutudes lõpus lausa lämmatavaks. Keelepära all olevad ergud tinisevad mõnusas rahulolus – lõpuks on ka neil midagi öelda kogu maitsebuketis.

Kergelt õlise paletiga, väggggggga mõjusa keha ja järeltoimega õilis topelt-IPA.

-
Maduro, Brown Ale, Cigar City Brewing, 5,5%
Väga suuremulline kohev vahupilt. Värvus – sügav merevaik. Aroom on äärmiselt huvitav ja mitmekihine. Alguses tunned lausa tubakast mõrkjat humalat, kuid süvenedes tulevad esile marjased, pohlased-murakased-metsamarjalikud hapukad toonid. Maitses annavad tunda aga veidrad kohvised hetked, mis meenutavad kuidagi lahustuvat kohvi või kohvi-essentsi.

Keskmise kehaga ja ülimalt huvitava üldmuljega õlu, väga linnaseline ja samas äärmiselt maitseküllane 

Wednesday, October 24, 2012

Kas oled ise õlut valmistanud?

Õllest saab tunda naudingut mitmel moel. Üks ehedamaid on aga alati isetegemise rõõm. Kas sina oled seda juba kogenud?

Muidugi, võib vaielda, kas omal ajal maltoosast ja pesumasina abil kiirkorras häguse vedeliku valmistamist võib ikka nimetada õlleteoks? Või et kas nö konservist tegemine on nüüd see "päris" värk. Kas õigeks ja ehedaimaks saab lugeda ainult seda, kui ise odra ja humalad kasvatad?

Lepime kokku, et kõik vastused on õiged. Peamine - kas oled üldse kunagi ise valmistanud õlut? Või mõtled vähematl sellele?

Selle blogi paremas ülanurgas on käimas vastav küsitlus. Gambrinus on väga rõõmus sinu vastuse üle ;)

Koulu (Turku pruulikoda-pubi/restoran)



Gambrinus külastas ühte väga omanäolist õlleasutust. Soomes, Turku linnas on üsna kesklinnas paiknev vana koolimaja võetud kasutusele ... noh ütleme mitmenäolise restoranina, kus on eraldi tiivad nii veini kui õlle kui kõige muu jaoks. Jätame aga selle "kõik muu" kõrvale ja viskame koos pilgu nende suurimale väärtusele - omapruulitud õllele.

Gambrinus proovis neist ära kõik viis, mis hetkel kraanist saada. Koulu õllede üldine iseloomustav joon kõlab: kodune ja naturaalne. Ei mingit kunstlikku gaseerimist, ei mingeid ülevõlli maitseelamusi, kohati lausa koduõllesed nüansid ... kuid aus ja ehe kraam! Umbes nii kõlavad ka teiste hinnangud, pakkudes õllede keskmiseks reitinguks umbes 40, kuid kohta ennast iseloomustatakse siiski enamasti mõnusate sõnadega. Ainult et jah - wifi'ga on asi nutune, sestap postitan ülevaate järgmine päev. Aga nii on ehk paremgi;)

Oktober
pooleliitrine kann, 5,0%. Õhuke valge vahukirme, mis ilmutab püsivust. Õlle värvus vaskselt punane.

Aroom mõjub nõrgalt, kuid meeldivalt linnaseliselt, õrnalt magusalt ja röstitult. Maitse üsna lihtne, kui väga meeldiv. Algus mõjub üpris kergelt, kuid mitte vesiselt. Keskmaitses lisandub tubli ports mõõdukalt röstitud linnaseid, järelmaitses tuleb lisaks humala mõrkjus. Kokku on tegu koduse ja kergelt kopitanud buketiga ... kuid seda sellises mõnusas, suvilalikus mõttes. Jääb mulje, et linnased on kuivanud niiskel pööningul.

Mõõduka ja tasakaalus maitsega, keskmise kehaga. Üsna meeldiv rüübe.

--------------
Lehtori. 4,7%. Mõnemillimeetrine vahukihike. Õlle värvus – hägune, valkjaskuldne, tegu on filtreerimata laagertüüpi õllega.

Aroom on nõrk, karboniseerimata, linnaseline. Esmamaitse kerge ja karge, keskmaitses lisandub superkogus linnaseid (Gambrinus polegi vist nii linnaselist õlut saanud). Lõppmaitses lisanduvad humalad ning seda üsna teraval moel (kuivhumaldamine? pärast saingi kinnitust, et humalad on lisatud keetmise järel). Maine, kodune, hele ja samas üsna jõuline.

Humalase ja lihtsa linnaselise üldtooniga keskmise kehaga kerge õlu. Väga meeldiv kooslus – midagi sellist kergelt laagrilt ei ootaks.

----------------
Aura Juhla 5,2%. Korralik jalaga klaas, õhuke tihe vahukiht. Nõrk linnaseline magusakas lõhn. Helekuldne värv, kristallselge. Maitse lihtne, puhas ja linnaseline. Kogu maitsebukett üsna ühetaoline, selge ja klaar. Sülega linnaseid, kuid üsna mõõdukalt humalaid. Samas järelmaitse on huvitavalt terav, suud kirvendama panev.

Kerge kehaga, väga värskendava olemusega.
---------------- 

Masteri 5,5%. Väike sale kann. Väga õhuke vahukirme. Õlle värvus – tumepunane, pruunaka varjundiga. Esimene õlu nende seeriast, millel on korralik lõhn – mõnusad kergelt suitsused röstlinnased.

Esmamaitse üsna õrn, kuid see muutub kohe, kui õlu hakkab üle keelelae jooksma. Hapukas-mõrud linnased ja röstleiva maitse ... väga mõnusalt kerge ja kuiv, samas intensiivne. Väga tasakaalus maitse, ei mingeid väljaulatuvaid nurki. Samas – see on ka õlle nõrkus, oleks nii intensiivse lõhna juurde oodanud ka jõulisemat maitset.

Kerge kehaga, mõnusa lõkkel kärsatatud leiva järelmaitsega.
------------------
Reksi 7,2%. Väike kann. Õhuke ja kiirelt kaduv vahukiht. Õlle värvus – sügavkuldne. Lõhn praktiliselt puudub ... ehkki nad ise nimetavad seda oma „kroonijuveeliks“

Maitse on aga teine tera. Siin on juba sügavust ja soojust. Esmamaitse linnaseline, keskel hakkas lisanduma kergeid humalaid, soe alkoholine embus haarab kogu keele ja võimendab kogu buketti. 

Kergelt õlise, tugevalt humalase üldmuljega, soe ja kosutav suutäis.

Arvamus Pihtla õllest

Mida siis arvatakse ühest tuntumast Eesti väiketootjast? OÜ Taako poolt toodetav, Pihtla õlle nime all müüdav jook on omamoodi legend.Ja seejuures hästi maitsev legend.

Enamik vastanuist kuulutas Pihtla õlle enda jaoks meeldivaks. Aga umbes sama palju määratles selle enda jaoks legendina - kuulnud ollakse, aga ihusilmaga pole nähtud. Ning nagu on lood enamike legendidega, pole mitte kõik seda kuulnudki ... seda näitab suuruselt kolmas grupp.

Heameelt teeb aga asjaolu, et "ei meeldi" osakaal nii väikeseks jäi. Üsna spetsiifiline rüübe võinuks saada ka sootuks teise hinnagu ... juhul kui ta oleks laiemalt tuntud :)

Tuesday, October 23, 2012

Bruveris Ingver Alus Sarkanais


Bruveris Ingver Alus Sarkanais (Bruveris). pdl 0,5 l. alc 5,4%. liigimäätatlus: hmmm ... viini laager?

Lihtne pudel, sildid ja korgid välja peetud ühtlases, klassikalises võtmes. Väga muljetavaldav õrn-kreemikat värvi vahukogus, seekord ilmutab ka see vaht võimet seintele jälgi jätta. Õlle värv - kollakaspruuni varjundiga helepunane.


Aroom ... hmmm ... meenutab ingveripräänikut. Kuidagi küpsisene ja ingverine korraga, visates sisse ka ebamäärast köögiviljamekki ... või siis hurmaa kleepjat lõhna. Veider.

Maitse. Kergelt õlises paletis tabad kohe alul ära kerge ingverinoodi, mis kaob aga hiljem olematuks. Jääb vaid seesama kummaline kleepjas puuviljane-keedukaalikane tunne.

Keskmise kehaga, kuid mitte kuigi isuäratav.
----------
pilt siit

Bruveris Medus Alus


Bruveris Medus Alus (Bruveris). pdl 0,5 l. alc 4,0%. liigimääratlus: meeõlu (laiemas mõttes ürdi/taimeõlu).

Lihtne pudel. Silt ja kork meeldivas meekarva  värvigammas, kasutatud kärjemustrit ... tagasihoidlik ja läbimõeldud kujundus.


Kena tihe ühesõrmene vahukiht on üpriski püsiv, kuigi seintele jälgi ei jäta. Õlle värvus: keskmiselt udune, mesiselt kuldne.

Aroom - meelõhna kipub häirima liidsest gaseeritusest tulenev süsihappegaas. Samas on see lõhn meeldiv, kergelt hapukas, koduse mõdu või meeõlle omane. Esmamaitse kerge ja värske, keskmises maitses lisandus mee magusus, mis lõpupoole muutub kärjeliselt mõrudaks.

Kerge ja mõnus rüübe. Pisut õhukesevõitu kehaga, aga siiski meeldiv.
--------
pilt siit

Monday, October 22, 2012

Vampire Slayer

clown shoes vampire slayer 006.jpg

Vampire Slayer (Clown Shoes). pdl 0,66. alc 10,%. liigimääratlus: imperial american stout. Erakordselt kõrged hinnangud (92 ja 99) panevad ootama midagi erilist!

Lihtne pudel ja eriline silt ... eriliselt sünge, nagu nimele sobiv :) Tumelillal taustalt ründab puutalvaga relvastatud noormees kooljakahvatut tegelast. Küünlavalgus ja puha.


Klaasi kallamisel näeb harvaesinevat vaatepilti - mustjaspruun kogukas vaht prakitiliselt ei eristu samavärvi õllest! Väikese seismise järel taadub vaht küll õhemaks, nii umbes sõrmapaksuseks kihiks, kuid jääb ikkagi kohvipruuniks. Õlle värvus - täiuslik, süsine öö, ilma mingi valguskumata ses sünkjas klaasitäies.

Aroom täidab nuuskuri nina, kopsud ja selgroo tumeda, raske ja lausa kõdistava kovi ning mõru šokolaadi lõhnaga, millega harmoneerub üllatavalt hästi veel ka nii umbes pool vagunit humalat. See lausa kleepub ninakeerdudesse nii et isegi järgmise hingetõmbe ajal, mille võtad väljaspool klaasi, tunned seda rõsket ja rasket lõhnavaipa oma erkudel. Mehed, see ei ole normaalne, seda ma ütlen!

Maitse. Mnjah, seda tuleb kirjutada nii: MAITSE!!! See kõlab kui raske trummisoolo ja hevimetalne kitarrikääks korraga. Esmamaitse tundeb raskelt kohvisena, millele edasi liikudes lisanudb rummine tõsine soojus. Kogu suu täitub ülevõllikeeratud kange šokolaadi-napsi tunnetusega, mida ühelt õllelt küll ei ootaks. Kõik seniproovitud kohvi- ja šokolaadiporterid Gambrinuse mälusoppidest poevad niuksudes peitu.

Ei-ei, see pole õlu! See on õhtu lõpuks sobiv naps, mida on paslik serveerida pisikesest pitsikesest. Kõik tavaõlledele sobivad märksõnad nagu "värske", "kerge", "karastav" jms jäävad siinkohal täiesti kaardilt välja.
-------------
pilt siit

Sunday, October 21, 2012

Red God


Red God (Cambridge Brewing Company). pdl 0,66 l. alc 9,0%. liigimääratlus: Imperial Red Ale (nagu nad end ise määratlevad) või siis topelt-IPA, nagu teda tituleerib ratebeer.

Lihtne suur pudel, kummaline sildike, mis kujutab veel veidramat sarvilist jumalust :) Kollakasvalge kolossaalne vahukiht, mis haagib end klaasi külge kui liimitult. Õlle värvus - õrna uduvinega oranžikas punane, mille tooniandjaks on parimad humalad (sh erakordne Simcoe!)

Lõhn on lausa joobnustavalt humalane, terav ja tugev ... pika nuuskimise järel hakkab nina eristama ka kergelt kommiseid-karameljaid linnasetoone, kuid need on kaaaaugel humala varjus. Maitse ... ohhhhhhoooo ... sasininesitikas ja need teised jumalaloomad! Gambrinus pole ammu vaimustusest ohanud mõne õlle mekkimise peale. Esmamaitse on sametjas, pehme ja soe. Keskmaitses avastad ookeanitäie humalaid, mis panevad keele võbelema. Järelmaitses on kuivhumaldatult karme humalanoote. Kas ma ütlesin, et siin on humalat ... vähe ütlesin!


Samas on siiski tegu üsna tasakaalus õllega, milles on ka sületäis linnasemahedust ja kuivatatud sügisõuna magushapusust. Väga kehakas lõuatäis, kuid soovitada julgen seda vaid humalahulludele!
------
pilt siit

Tartus loodi õllepruulide selts Gambrinus

Tartus tehti eile ajalugu! Vähemalt õlleajalugu. Noh, vähemalt Eesti õlleajaloo jaoks oli tegu küll märkimisväärse sammuga:)

Nimelt loodi teadaolevalt esimest korda Eestis täiesti uuel tasemel õlleklubi, omamoodi versioon 2.0. Täpsemalt - õllepruulide kokkutuleku käigus otsustati moodustada Õllepruulide selts Gambrinus!

Mõnusaima keldripoe võlvide alla kogunes üheksa väärikat meest, keda ühendab armastus õlle vastu. Ja seda mitte tavapärases ehk janutavas mõttes, vaid õlut loovas tähenduses. Jaa-jaa, justnimelt loovas, õlut loovas tähenduses. Need mehed teevad ISE õlut!

Keset õlletuba veeratatud tünni ääres toimus ka esimene võistlus. Kõik isepruulid andsid kolleegide karmile hindamisele oma õllesid, rääkides samal ajal väljakallatava kraami saamisloost. Oh seda oleks pidanud nägema - tõsistel meestel olid ees ... ei, mitte mehised kannud ... ega isegi mitte peened pokaalid ... vaid väikesed topsikesed!

Tavapärasest õllejoomisest erines toimuv kui meri maast. Põhiliseks heliks oli kõva nohin - korraga üheksa meest üritas ära tabada peenemaid toone õlle aroomis. Väljasirutatud kätes õlle värvust hindav seltskond võis läbi akna piiluvale publikule näida mingi veidra ususektina, mille liikmed Püha Graali uurivad.

Laias laastus võis vahvaid pruulmeistreid jagada kahte "koolkonda". Osad olid mugavamad sellid, kes oma märjukese valmistasid nö õllekonservist ehk valmiskontsentraatidest, mängides vaid pruulimisprotsessi nüannside või lisanditega. Teine punt kuulus nö õllefundamentalistide laagrisse, kes õilsa rüüpe valmistamisel tunnistavad vaid päris linnaseid ja päris pärmi, kasutavad keerulisemaid seadmeid ja näevad rohkem vaeva.

Hindamise tulemus kinnitas eeldust, milleni ilmselt juba tulite. "Pärisõlled" said korrus kõrgemaid hindeid. Kontsentraatidest pruulimine on küll imelihtne, kuid siin tuleb juba hakata mängima igatsugu lisanditega, et hindajas samaväärset rahulolu tekitada, mida üks hea sõõm humalast elusat õlut suudab anda.

Igatahes jõudis lustlik seltskond otsusele, et SAAGU SELTS! Järgmise kokkusaamise ajal tuuakse kohale juba uued pruulised. Isetegemise mõnu ja jagamise rõõm annab õllenautimisele hoopis uue ja nüansirohkema varjundi.

Igaühest võib saada õllepruul!

Friday, October 19, 2012

Tramp Stamp


Tramp Stamp (Clown Shoes). pdl 0,66 l. alc 7%. liigimääratlus: belgia-tüüpi IPA (mis on juba alustuseks veider, sest belglased ei mängi eriti humalaga ja IPA'sid ei tee nad üldiselt mitte)

Tavapärasest suurem, aga samas lihtne pudel. Sildi disain on pehmelt öeldes kummaline ... pleekinud taust ja teksades naisetagumik ... noh mis sa oskad sihandse kohta kosta ;) Aga noh, mida oodatagi pruulikojalt, mille nimi on "klouni kingad" :)) Igaks juhuks juurde seletus, et oluline pole siinkohal mitte teksad, vaid nende alt piiluv tätoveering - naisterahva alaselja nahakiri = "tram stamp"

Aroom kargab juba pudeli avamisel ninna, ehkki vahemaa pudeli ja kõnealuse nina vahel on tubli pool meetrit. See lõhn lubab sületäit humalaid. Mida lähemale jõuab pudelisuu, seda intensiivsemaks muutub humalakangas mu silme ees ja ... uskuge või mitte ... mul hakkab suu vett jooksma - nii neetult hea ja paljulubavalt IPA'lik on see bukett! Mõrkjas-magus, kena hapuka alatooniga - täpselt nii, nagu peab.


Kergelt kollakas suuremulline vaht kaob üsna kiirelt nagu belgia eilidel ikka. Õlle värvus - tugevalt udune intensiivne oranz, mille mõnus soe kuma paneb teda kohe pikemalt silmitsema.

Maitse on lihtsalt hunnitu! Esmalt tugevalt karge ja värske, keskmaitses puhkeb suus kergelt kreemikas humalatorm, järelmaitses domineerib kuiv ja karm humal. Keele tagumises allosas ärkavad üles need ergud, mis enamasti Okasroosikesena puhkavad, oodates prints Humala suudlust.

Väga pika järelmaitsega jook. Keskmiselt raske, kreemikas ja samal ajal kuiv ... see peab olema kuivhumaldamise efekt. Oletamisi pakun IBU tasemeks 150. Uskumatult head õlut oskavad ikka jänkid teha kui tahavad!
------------
pilt siit

Wednesday, October 17, 2012

Phoenix Lager


Phoenix Lager (United Dutch Breweries). prk 0,5 l. alc 5%. liigimääratlus: hele lager.

Lihtne purk, üsna keskpäraselt õlleliku disainiga. Poolesõrmene vahukiht, mis kaob kiirelt. Õlle värvus - kirkalt helekuldne.


Aroom väga nõrgake, vaid õhkõhuke linnaselõhn. Esmamaitse kerge, kuid mitte vesine. Keskosas tunned juba linnasemagusust ... ja siis saabub mingi väga veider sidrunine hapusus ... kuidagi kunstlik ja kohatu. Palett kergelt õline, esmane värskus kaob kiirelt, keelele jääb vaid pisut liisunud mekk.

Väga igav ja kehatu kraam.
---------
pilt siit

Mida arvad Pihtla õllest?


Blogi paremas ülanurgas on uus küsitlus. See puudutab ühte Eesti tuntumat väiketootjat.

Koduõlle pruulija, kelle kraam on saadaval ka mõnes Tallinna kõrtsis, ei soovigi tootmismahu suurendamist ja laiemat turustamist. "Kui minu õlu on igas bussijaam putkas saada, siis pole ta ju enam koduõlu" - umbes nii kõlasid tootja sõnad.

Kas oled selle õllega kokku puutunud ja missugune on su arvamus?

Tuesday, October 16, 2012

Arvamus ja reaalsus

Õllemaailma sees on vähemalt kaks eraldi maailma. Üks on nö keskmise õlletarbija ja teine "gurmaanide", "ekspertide" või muidu wannabede maailm ... mida iganes need viimased terminid ka ei tähendaks.

Esimest maailma peegeldavad halastamatud turustusnumbrid. Õlletehaste ja -markide edetabel, mida reastatakse turuosa suuruse ja läbimüüginumbrite järgi. See, mis erutab müügiosakondi ja aktsionäre. Sest siin on taga käive ja seega raha. Suur raha.

Teist maailma peegeldab mh siinsamas blogis läbi viidud küsitlus. See on õllenautlejate siiras hinnang, läbisegi teadvustamata protestikäitumisega. Lisaks veidike (kolka-)patriotismi ja mõtlematust. Õilsalt öeldes: gurmaanide ekspertarvamus. See, mis võib äärmisel juhul huvi pakkuda pruulmeistrile ja omanikule.

Kui vaadata küsitluse tulemusi, siis saab välja tuua nii seaduspärasid kui arusaamatusi. Suurim Eesti pinnal tegutsev õlletootja sai kõige vähem hääli ja väiketootjad said rohkem - kõnekas seaduspära. On nüüd süüdi Saku toodangu tegelik tase või lihtsalt hääletajate protest, ei tea. Sillamäe paremuselt teine koht on aga ilmne arusaamatus - oletan et enamik Eesti elanikke pole selle toodangut maitstagi saanud, adekvaatsest hindamisest rääkimata (ehkki õlu ise on neil ju väga hea!).

Mida saab siit aga järeldada? Esiteks - väiketootjad peaks end aktiivsemalt pakkuma, küllap nende tooteid ostetaks. Teiseks - õlletootjaid on ilmselgelt vähem kui turu teadlikum segment seda ootaks ... nad on valmis toetama isegi seda mida ei tunne. Kolmandaks - suurim tootja peab midagi oma imagoga ette võtma.

Mis aga puutub (kolka-)patriotismi, siis Tartu tehasega on kõik korras ;)

Tartulähise õllepuristi toodang

Kõlab segaselt, kas pole? Aga sellist kraami just hetkel Gambrinus mekib. Kuna pole kindel, kas ja kuivõrd tootja ennast reklaamida tahab, siis saagu öeldud vaid see, et tartu lähistel elab mees, kes on ... omamoodi õllefundamentalist või õllepurist.:) Ta üritab teha nii algupärast ja õiget õlut kui võimalik.

Mees on endale selgeks teinud kõik linnastest ja tellib ainult "neid õigeid". Samuti humalaid. Kõige õigemat pärmi kasvatab ta ise, kasutades pruulimise vaheaegadel sügavkülmutamist (glütseriini abil) ja hilsemat sualatamist-separeerimist-kasvatamist (tsentrifuugis). Lisaks on kodanik välja töötanud omaenda pruuliseadmed, mis lubavad kodustes tingimustes teha õlut nii nagu muiste.

Õlut ise on eili tüüpi, puhas ja klaar. Vaht kerkib aus ja uhke, kuid karboniseerimata õllele omaselt kaob kiirelt. Lõhnas tunned ära kogu kasutatud ainete loetelu - hea vesi, aus pärm, mahedad linnased ja tubli humal. Pisut vähe ta ju laagerdunud on, kuid see viga on alati parendatav ;)

Monday, October 15, 2012

Õllefoto kampaania

Gambrinuse õllefoto kampaania. Pildista õlut ja võida õlut :)

Reeglid väga lihtsad:
- tule osta Gambrinuse õllepoest õlut ja küsi sinna juurde poe kaardike;
- pildista sedasama õllepudelit ja kaarti sellises keskkonnas, mis sinu meelest iseloomustab antud õllemarki või –tootjat parimal moel;
- riputa see pilt Gambrinuse õllepoe FB seinale ... asjakohane kommentaar pildi juures võib oluliselt tõsta võiduvõimalusi.

Igal päeval loositakse fotosaatjate vahel välja üks 5.-EUR suurune krediit. Kampaania kestab 15-30.okt 2012. 31.okt toimub fotode hindamine.

Kampaania lõpus valib Gambrinus välja parimad ning autasustab esimest kolme: vastavalt 15.-, 10 ja 5.-EUR suuruse krediidiga õllepoe valikust.

Hakka pildistama kohe, tee seda kasvõi mobiili või seebikarbiga. Tehes iga päev uuesti võid võita kasvõi iga päev!

NB - igalt võistlejalt läheb arvesse ainult üks pilt ühe õllesordi kohta. Sorte on palju, võimalusi sama palju!

Faxe Amber


Faxe Amber (Royal Unibrew). prk 0,5 l. alc 5,0%. liigimääratlus tume lager ... ehk siis dunkel ... kuigi dunkel võiks ikka veel tumedam olla, nii et see konkreetne jook jääb kuhugi kahe vahele. Merevaik, nagu nimi väidab.

Ebamäärase roostese värviga purk, Faxe viikinginägu kohustuslikul aukohal. Vaht tihe ja üsna püsiv, haakides end mõnevõrra ka klaasiseintele. Õlle värv - pronksjas merevärv, kuidagi ... sama iseloomutu kui purgi välisilmelgi.


Lõhnas domineerin kirbe mekk, justkui oleks linnaste röstimisel midagi pisut valesti läinud ... veidi kõrbema või nii. Esmamaitse kergelt õline, tihke. Keskmaitses lisandub mõnus linnaseline mekk, kuid lõpus ... jeerum, kuidagi sünteetiline on see värk. Lausa kummine, ning kusjuures kõrbenud kummine. Ei ole meeldiv mitte.
------
pilt siit

Bacchus vlaams oud bruin


Bacchus vlaams oud bruin (Brouwerij Van Honsebrouck). pdl 0,375 ml. alc 4,5%. liigimääratlus: metsik eil (wild ale).

Pruunides toonides paberpakend peidab endas töntsakat pudelit. Poolesõrmene vahukiht kaob üsna kiirelt, jätmata flaami veinistele eilidele omaselt mingeid vahujälgi. Värvus: õrnalt udune, punaka helgiga tumepruun.


Aroom meeldivalt ja pehmelt happeline, spontaankääritusega õllele iseloomulik. Sellesse lisandub aga huvitav õrnsuitsune noodike ... kas õlut on laagerdatud suitsutatud vaadis? Maitse selline, mida laagerõllede maailmas põhimõtteliselt olemas ei saa olla ja ka tänapäevaste eilide hulgas pole just sage. Kuid jällegi - flaami eilid ongi enamasti sellised, kas veinised-happelised või kohe väga veinised. Esmamaitse on kerge, mõõdukas hapu. Hiljem lisandub sellele tubli annust parkainelist mõrkjust ... tammevaadi eksimatult äratuntav mõju. Järelmaitse väga kuiv ja kerge, lausa vesine.

Üldpilt väga värske ja metsõunane ... suurepärane lisandus raskema-vürtsisema lihapala kõrvale.

---
pilt siit

Sunday, October 14, 2012

Bacchus Kriekenbier


Bacchus Kriekenbier (Brouwerij Van Honsebrouck). pdl 375 l. alc 5,8%. liigimääratlus: metsik eil / hapu eil ... või siis puuviljaõlu.

Paberisse pakitud õllepudel, pakendi disain on omamoodi esteetiline, ehkki harjumatu. Roosakas sõrmepaksune vahukiht kaob praginal, jätmata erilisi jälgi. Aroom on tugevalt kirsine ... või siiski pigem mureline? Selline raskepärane ja mõrkjas, mitte hapu ja kerge, mida ootaks kirsilt. Esmamaitse on tugev ja hapu, hiljem lisandub siia mõni õllelik mahelinnaseline noodike, kuid see peitub jällegi häbelikult raske kirsikülluse taha.


Üldmaitse on jõuline, magusa ja hapu tasakaal on päris kenasti paigas. Õlleks on jooki küll raske nimetada, sedavõrra puuviljane on see jook. Kuid tulemus on meeldiv. Krisisõbrale:) Miskipärast suli soolase isu peale ;)

---------
pilt siit
------
muuseas, tegu oli 100. postitusega ... hurraa! :)

Saku kuld (filtreerimata)


Saku kuld (filtreerimata) (Saku). pdl 0,33l. alc 5,0%. liigimääratlus ... keeruline. ühest küljest on loomulikult laagerõllede klassi kuuluva tootega. teisalt paigutab üks allikas ta ritta "Zwickel/Keller/Landbier", mis peaks olema mõnes mõttes sarnane eilidele ... ehk siis karboniseerimata ja filtreerimata, mistõttu "ehtsam" kui tavalikne lager.

Meeldiva ja omanäolise disainiga pudel ja sildindus. Poolesõrmene vahukiht kaob üsna kiirelt. Õlle värv - hägune, soojalt kollane.


Aroom tugevalt linnaseline ja küpse ... sepikuline, millele lisandub korralik annus elusat pärmilõhna. Midagi väga maalähedast kõditab nina ... jutskui läbiniiskunud suvila lõhn esimese kütmise järel. Esmamaitse vesine, keskmaitses lisandub linnase magus-mahe mekk, millele lõpus liitub mõõdukas humalatoon.

Üldmulje - kerge ja üsna värskendav. Päris õlle maitse, kas teate! Kerge ja vesisevõitu, kuid siiski üpris meeldivas võtmes päris õlu.
-----------
pilt siit
-----------
Pisut hiljem sattus kätte samade andmetega õlu, mille silt oli aga teist värvi - too alumine sildiku oli punane. Muud parameetrid, nii nimi (Saku kuld filtreerimata), maht kui alkoholisisaldus, olid täpselt samad. Lugedes oma eelmist kirjeldust, ei suutnud ma tabada ka erinevusi ei lõhnas ega maitses. Võimalik, et võrdlevad pimetestis suudaks mingeid erinevusi tabada, kuid vähemalt ajalise vahega ei oskaks oma eelmisele kirjeldusele midagi lisada

Veider on ka see, et tehase tootelehel ega netiavarustes ei leidnud ma sellise pudeli kujutist.

Friday, October 12, 2012

K:rlek efterar / vinter 2012


K:rlek (Mikkeller). pdl 0,33l. alc 6,2%. liigimääratlus: APA ehk American pale ale (see peaks tähendama, et maitses peaks ootama tuntavas koguses humalaid).

Pudel lihtsake, silt ... hipster'jas? :) Noh, seda peab nägema, et mõista. Üliveenev vahukuhil räägib juba ette kvaliteetsest ja humalasest kraamist. Õlle värv - keskmiselt hägune soe merevaik.


Aroom hoovab juba avamise hetkel üle kogu toa ... head aromaatsed humalad ... ahhh, seda lõhna ahmiks sisse kohe pikemalt. Mango, banaan, mandariin ja melon ... need viljad tulevad kohe silme ette, kuid siin võiks tervet puuviljaletti kirjeldada.

Esmamaitse üllatab vesise olekuga, kuid hetk hiljem see üllatus taandub tõelise humala-tsunami alla ... ja seda leebe-mahedas mõttes. Vasturääkiv, kas pole? Lõppmaitse on kuiv ja kribe, kuid see on jällegi samal ajal nii õrn ja meeldiv, et armu või ära:)

Üldine tasakaal on üpris hästi paigas, kuigi maitses oleks võinud hapukaid-teravaid noote veel juures olla, et saavutada Humala-Everesti tiitel. Hetkel on tegu kõrgmäestiku tõsiselt vallutamisväärse tipuga, milleni mitte iga hipster ei küüni;)

Gambrinus paneks sellele omaette liiginime - maheIPA. Kas aga keegi oskab öelda, kuidas pagan peaks antud õlle nime hääldama?
------
pilt siit

la Goudale


la Goudale (Les Brasseurs de Gayant). pdl 0,33 l. alc 7,2%. liigimääratlus "Bière de Garde" ... mis saaks tõlkida kui pikalt laagerdatud eil-tüüpi prantsuse õlu. muuseas, nimi "goudale" tulenebki väidetavalt inglise eili müüjate hüüatustest "good ale".

Lihtne pudelike, sama lihtne, koduselt käsitööndusliku kujundusega sildindus. Klaarvalge tihe kahe sõrme paksune vahukiht püsib meeldivalt kaua. Õlle värvus - lihtne, aga meeldiv kuldkollane.


Lõhnas pole esimese hooga tunda muud kui süsihapppegaasi. Pikemalt süvenedes aga tuleb meelde midagi lapsepõlvest ... vähese nelgiga maitsestatud ja rosinatega täiendatud leivasupp? Esmamaitse mõjub kergelt ja ülegaseeritult, edasi liikudes tuleb taas esile rosinane, kuivatatud õunte ja ehk ka virskikute mekk. Järelmaitses tulevad esile juba meeldivalt pehmed linnaselised noodid.

Üldiselt on tegu väga pehme, meeldiva ja oma alkoholisust hästi varjava joogiga. Liigne gaseeritus häirib kogu buketi tajumist/nautimist, kuid samas muudan joogi keha kergeks.
------
pilt siit

Wednesday, October 10, 2012

Hebden’s Wheat


Hebden’s Wheat (Little Valley). pdl 0,5 l. alc 4,5%. liigimääratlus: belgia tüüpi nisuõlu. Tegelikkuses siiski pigem heffeweise ehk poolnisu.

Kehakas pudel ja asjalik silt. Teated: "organic bottle conditioned" ja "fresh, fruity and naturally hazy". Helevalge vaht tekib sõrmepaksuse kihina ning kaob kirmeks, nagu nisuõlledel ikka. Õlle värvus helekuldne ning vähemalt minu klaasis ilma igasuguse hägususeta ... no kui, siis imeõrna vine võib tabada.


Õlle lõhnas domineerib värske ja klaar vesi, mida toonitab nii nisu enda hapukus kui ka sidrunikoor, mis sellele lisatud. Pikemalt nina klaasi unustades hakkab aga üle kõige domineerima koriander - nii asjakohane nisuõllede puhul.

Maitses asub koriander kohe oma delikaatsele troonile, lastes happelisamtel nootidel tulla alles enda samas. Järelamaitses tunned ka veidi humalate mõrkjust ... kogu palett jääb huvitavalt parkjaks ja raskepäraseks, mida nisuõllelt ei ootaks.
---------
pilt siit

Withens Pale Ale


Withens Pale Ale (Little Valley). pdl 0,5 l. alc 3,9%. liigimääratlus: kuldne eil.

Matsakas pudel ja tehnilisevõitu silt - ilma liigse mänguta antakse edasi vaid vajalik info. Sealhulgas, et õlu on "organic bottle conditioned" ja "light and hoppy".


Vahupilt on meeletult suur - ausalt öeldes pole mul ammu juhtunud, et avamisel purskab poole klaasi jagu õlut vahuna välja. Ka klaasis jagub vahtu suisa kämblalaiuse kihina, mis küll minutikesega kuhtub, jättes siiski endast korraliku jälje. Õlle värvus - tublisti hägune ja helekuldne, nagu varahommikune päike läbi liivatormi.

Aroom mõjub heleda eili kohta uskumatult humalasena - tsitruselised noodid (Cascade humal tema täies ilus), magus apelsin ja veidi vürtsi. Maitse tuleb väga huvitava ja mitmekihilisena nii kerge õlle kohta. Esimese lainena tunned värskust ja lausa vesist kergust, seejärel tublid ja lihtsad linnased, järelmaitses aga sidrunine ja greibine hapukasmõru kargus.

Väga üllatav õlu - nime ja olemuse järgi kerge eilike, kuid elamusi pakub tubli IPAna ... rääkimata vahufontäänist :)
----------
pilt siit

Kvaliteedist ja hinnast

Selle kommentaari tõukeks toimis uudis, et Tartu õlleteheas lõpetab nn maheõlle tootmise. Selle lõpus kurdab turundusjuht, et "Pigem näeme, et me ei ole suutnud seda õlut tarbija jaoks piisavalt väärtuslikuks muuta. Maheõlu iseenesest ei ole Eestis õllesõbrale ostuargumendiks."

Õige järeldus, kuid vale otsus, ütleb Gambrinus! "Mahedus" - mida iganes see ka ei tähendaks - pole tõesti väärtus omaette. Olulised on kaks kategooriat - maitse(-elamus) ja hind. Kui mahe õlu on maitsetu, siis teda ei osteta. Kui tal puudub maitse, nägu ja hing, siis võib toode kasvõi kolmekordselt "mahe" ja odav olla, kuid miks peaks seda ostma? Kuid kus kurat on kirjas, et mahe peab maitsetu olema?

Head Tartu õlletehase otsusetegijad, ärge lõpetage maheõlle tootmist. Tehke ta nauditavaks, lõhna- ja maitseküllaseks, lisage sellele juurde väike kiiks ja mõnus lugu ja müüge nii mis mühiseb. Hind pole esmatähtis, kui saadaval on elamus!
 

Jätan kõrvale kogu pika turundus-psühholoogilise jutu ja proovin öelda lühidalt. 

Ekspertide-nautlejate hinnangud ja müüginumbrid ei ole omavahel kooskõlas. Lähtudes viimasest, tuleb toote latti aina allapoole lasta, kasutada võimalikult odavat tooret ja tehnoloogiat ning võita käibe pealt. Eksperthinnagud  räägivad aga selget keelt, et nautlejad eelistavad iseloomuga õllesid
(vaata kasvõi viimase Rootsi õllevõistluse edetabeleid).

Jah, loomulikult on lihtsat masstoodangut võimalik müüa rohkem. Kuid tuleb mõista, et kvaliteetõlle kontseptsioon on teine, alates tootmisest kuni turustamiseni. Uskuge mind, Eestis on piisavalt palju õllegurmaane, kes tunnevad ennast alavääristatuna, kuna nende kodused tootjad ei vaevu nende nimel pingutama.

Tehke sellest maheõllest või mõnest muust tootest tõeliselt kiiksuga rüübe - olgu siis värvi, aroomi, maitse või kasvõi vahu mõttes. Lisage väärikas pakend ja küsige tema eest korralikku hinda. Loomulikult ei tõsta sellega üldiseid müügi- ja kasuminumbreid (need tulevad massitarbimise-jookidelt), kuid maine on turunduses sama oluline kui hind!

Õllepoe omanikuna võin kinnitada, et siin on palju õllenohikuid ja -friike, kes on valmis maksma hea toote eest kõva hinda. Pakkuge siis õllede Rolls-Royce, I-Phone, Harley Davidsone jne. Rikkaks sellega ei saa, aga hea enesetunde tagab kindlasti. Kuid see on ju peamine!

-------------
pilt võetud siit

Tuesday, October 9, 2012

Vintage Ale 2011


Vintage Ale 2011 (Fuller's). pdl 0,5 l. alc 8,5%. liigimääratlus: Inglise kange eil või siis "vana eil"

Elegantne karp, milles peitub sama elegantne pudel. Sildi kujundus ja isegi materjal rõhutab nooblit traditsiooni, nummerdatud pudel lausa erakordsust (proovitavaks osutub No. 047598, kokku toodeti 150 tuh).


Märkimisväärne vaht - esmalt lausa kolmesõrmene ja tihe kreemikas kiht vajub aegamisi suuremulliseks, kuid ilmutab inglise eili kohta ebatavalist visadust. Vahukorrused jäävad klaasiseintele väga selged ja tugevad. Õlle värvus - kergelt udune tuhm punakaspruun, mahagonikarva.

Aroom on väga tugev, karamell-linnaste magusakat tooni piitsutab tagant joogi kangus, tulemuseks on lausa marmelaadine ja mandline ... koguni martsipanine bukett. Esmamaitse tervitab tugeva tammise toniga, keskmaitses tulevad esile väga tugevad linnaselised pehmed noodid, lõppmaitses aga õilsad mõrkjad humalad ning kirvendav vürtsikus. Tugeva ja raske kehaga erakordne õlu!

--------
pilt siit

Millist Eesti õlletehast eelistad?

Blogi paremas ülanurgas on vormilt kohmakas, kuid sisult võimalikult täpne küsimus. Kui peaksid valima ainult kodumaiste tehaste hulgast, siis mida valid? Nimekirja on pandud ainult need tehased, mida saab liigitada nö tööstuslike tegijate hulka.

Väiketootjad, keda me ilmselt kõik tahaks eelistada, on hetkel välja jäetud. See, et osa Eesti tootja õllest tehakse füüsiliselt nt Leedus, pole arvesse võetud. Panna nt Saku ja Karksi ühele "suurtootja" pulgale näib veider. Jne, jne, jne.

Gambrinus teab, et see pole aus küsimus, aga ikkagi - millist Eesti õlletehast eelistad?

Monday, October 8, 2012

Fullers 1845


Fullers 1845 (Fuller's). pdl 0,5 l. alc 6,3%. liigimääratlus: English strong ale.

Fullersi pudel oma tuntud kauniduses. Tagasihoidlik silt, mis aga rõhutab joogi väärikust - nimelt on teda laagerdatud 100 päeva! Vat siitmaalt tasub alles rääkima hakata tõsisest suhtumisest!


Vaht on sama tõsine - helevalge, korralik ja tihe, isegi koltudes jääb mõjusaks, haakides end tugevalt seintele. Õlle värv - tume pronks, kuldse helgiga ja väga soe.

Aroom tõuseb klaasist muljetavaldavalt tihkena. Tavapärasest kõrgem alkoholitase võimendab kareda vee, linnaste ja millegi väga maalähedase lõhna ... niimoodi võiks lõhnata väikese mõisa köök peale peenema koogi küpsetamist. Vürtsine muskaatpähkel seguneb toore taigna ja kuuma puupliidi lõhnaga.

Maitse on kohe uskumatult rikas! Esmane maitse tervitab sama muskaatpähklise ja koogise mekiga, keskmaitses tunned karamell- ja kristallinnaste puhast kontsentreerunud maitset, järelmaitses huugavad vürtisd ja tammine, raske küpsekastani tümin. Väga-väga kehakas, kergelt õlise paleti ning meeldejääva hingusega õilis eil!

----------
pilt tootja lehelt

Fuller’s ESB


Fuller’s ESB (Fuller's). pdl 0,5 l. alc 5,9%. liigimääratlus Premium Bitter/ESB.

Fullersi seeria stiilne pudel ja jõuline silt, mis rõhub ohtratele medalivõitudele (mh toonitades seda kirjaga Champion Ale). Ühe sõrme paksune vaht kaob üsna kiirelt, nagu see briti eilidele omane, kuid jätab siiski korraliku kirme. Õlle värvus - pronksja tooniga merevaik. Ühesõnaga - klassika!


Aroom on aga sel väärikal õllel kahvatu ja vaid õrnalt linnaseline - ei midagi ninnahüppavast kirsist ja apelsinist, nagu lubas reklaamtekst!? Maitse on seevastu tublisti jõulisem, puuviljasem ja karamellisem. Esmamaitse karge torkiv mekk muutub üsna karedaks ja tammiseks (esmakääritus toimubki sel õllel vaadis). Järelmaitses seguneb aga üsna tugeva humala hulka mingi äraeksinud terav noodike ... ja jeerum, ongi mais! No mis põrgut??? Miks nii head algust pidi maisiga tuunima? Britistani kare vesi sobib ju nii hästi odra raskepärase maitsega ... aga noh olgu, tegija võib oma tootega mängida.

Väga mõnusalt joodav ja samas tugeva kehandiga õlu on see nii ehk teisiti. ESB oleks võinud küll veel mõrkjam olla ... kuid siin ma lähen jälle maisi-põlguriks kätte..
----------
pilt siit

Sunday, October 7, 2012

Honey Dew


Honey Dew (Fuller's). Veelgi täpsemalt Organic Honey Dew. pdl 0,5 l. alc 5%. liigimääratlus: hele eil. pudelit ja toodet väärtustab lisaks kuivaine % äranäitamise veel ka kinnitus, et tegu on orgaanilise tootega "organic soil association".

Väärikat pudelit kaunistab mesikärjene silt, millel askeldab miskipärast paksu tagumikuga maamesilane ... no vaevalt küll, et nad toda mett kasutavad :) Valge vaht kaob üsna kiirelt, jätmata mingeid jälgi. Õlle värvus - helekuldne.


Aroom tundub nõrgalt linnaseline, milles pisut fantaasiat pingutades tajud tõesti mesiseid noote. Esmamaitse näib üsna kerge, kuid keskmises maitses adud mesiseid vihjeid ning järelmaitses süveneb see tunne veelgi. Kerge ja üsna kehatu on see rüübe ... kuid oma värskendav võlu on tas kindlasti.

---------
pilt siit

London Pride


London Pride (Fuller's). pdl 0,5 l. alc 4,7%. liigimääratlus: inglise hele eil ... kuigi teine määratlus ütleb et "Premium Bitter/ESB"

Kogu Fullersi seeriat iseloomustav maitseka disainiga pudel, soliidne silt ja margikohane kork - kõik see loob head muljet. Õlle vähene vaht kaob see-eest aga pettumustekitavalt kiirelt. Rüüpe värv - sügava tooniga kuldne.


Aroomis annavad tõepoolest pearõhu bitter'ile omased humalalõhnad, ehkki vähese seismise järel need taanduvad üsna lahjaks. Esmamaitse tugev, kehakas eil. Edasi tulevad korralikud humalamõrudad lained ning järelmaitses valgub üle kogu suu täidlane linnaseline eilile iseloomulik maitsebukett.

Keskmiselt kehakas ja väga hästi tasakaalus maitsega jooks.

------
pilt siit

Saturday, October 6, 2012

India Pale Ale


India Pale Ale (Fuller's). pdl 0,5 l. alc 5,3%. liigimääratlus - IPA

Efektne pudel, konservatiivne punakaspruunides toonides silt. Tihe kreemikas vaht vajub üsna kiirelt suuremulliseks kirmeks, kuid jätab siiski tublid jäljed seintele. Õlle värv - kirklat puhas soekuldne merevaik.


Lõhn üllatab oma suhtelise tagasihoidlikkusega - IPA'de aroomipahvak on mõnikord jupp maad mõjusam. Samas inglise IPA'd ongi üsna mõõdukad. Konkreetne isend lõhnab pehmete puuviljade, kuivatatud aprikoosi ja laimikoore järgi. Maitse kannab sama tooni, esmamaitse mõjub väga kergelt ja lausa magusaltki, edasi aga tunneb ka koolitamata keel ära korraliku annuse humalaid, kusjuures nii aromaatseid lõuinapoolseid kui ka karmimaid põhjamaiseid variante. Järelmaitses jääb püsima laimilik pehmelt happeline teravus.

Tegu on väga värskendava ja üsna kerge eiliga, mille IPA'sus jääb karmimatele vendadele lahjaks, kuid vahelduseks on mõnus.
------
pilt siit

Black Cab Stout


Black Cab Stout (Fuller’s). pdl 0,5 l. alc 4,5%. liigimääratlus: English stout või Dry stout.

Noobli kujundusega pudel ja omanäoline silt jätavad väga hea mulje. Õlle hallikasbeezh vaht tekib samuti eripärane - kahesõrmene, siidja pealispinnaga, kuid suuremullise kehaga. Rüüpe enda värv on tumepruun, vähese tuhmpunase helgiga.


Aroomis on tugevad röstnoodid ning happeline taust. Kui tihtipeale stouti puhul mängivad ninas kohvised või šokolaadised noodid, siis siin seda pettekujutelma pole, tegu on puhta röstlinnasega ... väga meeldivalt puhas lõhn!

Esmamaitse on tugevalt röstine, lausa kirbe. Üle keele voolates vallanduvad keskpaigas aga pehmed, siidjad ja nüüd juba kakaosed toonid. Järelmaitses lisandub heale röstleivale veel happeline lisapala, mida on raske määratleda, kuid kuiv ja tuhm üldmulje jääb kogu suud valitsema.

Üldmulje - väga hea, kerge kehaga, kuid tugeva maitsega stout!

---------
pilt siit

Wednesday, October 3, 2012

A.Le Coq Strong Lager


A.Le Coq Strong Lager (A. Le Coq). pdl 0,5l. alc 6,5%. liigimääratlus: kange lager ... mis tegelikult peaks tähendama bock'i. ilmselt häbeneb Tartu õlletehas Bocki nime (täiesti õigustamatult!).

Kena reljeefornamendiga pudeli silt jätab lakoonilise, aga üsna hea mulje. Helevalge kahesõrmene vaht kaob üsna kiirelt, kuid jätab klaasi seintele ilusad jäljed. Õlle värvus - kahvatukollane.


Aroom on õllel nõrk, kuid teravalt on tunda toores üldtoon, milles kahvatute linnastega koos tajud alkoholi. Vesisevõitu esmamaitse muutub üle keele voolates üsna meeldivalt linnaseliseks, kuid jällegi häirib toorus ... ilmselt vähese laagerdumise viga. Järelmaitses domineerib rämedavõitu toores alkoholine üldtoon, mis matab isegi vaikselt ilmuva humalanoodi.

Üldmulje - kerge kehaga, isegi vesise olekuga, kuid liiga vähe laagerdunud bock-tüüpi õlu. Sellel oleks potentsiaali, kui ta saaks veel kolm-neli kuud laagerduda.
---------
pilt tootja lehelt

Delirium Christmas


Delirium Christmas (Brouwerij Huyghe). pdl 0,33 l. alc 10%. liigimääratlus: Belgia kange eil.

Deliriumi seeriale iseloomulik keraamika-imitatsiooniga pudel, mille sildid on kantud jõulutemaatikast. Kreemika tooniga tihe vaht kaob valju sahinaga õhukeseks kirmeks. Õlle värvus - klassikaline punakas-merevaigune eilile iseloomulik toon.


Aroom mõjub väga kommiselt ja marmelaadiselt - magushapukas ja intensiivne, kergelt vürtsikas ja karamelline. Jõuluõllelt oleks miskipärast oodanud midagi särtsakamat, see lõhn aga meenutab puuviljaveinist tehtud glögi, mille maitsestamisel on jäädud mõõdukuse piiridesse.

Esmamaitse mõjub üsna teravana, alkoholise ja vürtsikana. Keskmises lonksus avanevad juba tuttavad karameljad-marmelaadised magusanoodid. Lõppmaitses aga tulvab keelepära ja suulae vahel tõeline alkoholiaurune vürtsikas pilveke. Üsna kehakas jook, mille palett on õline ja tihke, samas teravate nurkade ja intensiivse ingverliku järelõhetusega.

Üldmulje - Belgia eil selle sõna klassikalises mõttes. Väga heas mõttes :)
---------
pilt siit

Tuesday, October 2, 2012

Royal Dutch Post Horn Extra Strong


Royal Dutch Post Horn Extra Strong (Union Export Brewery). prk 0,5l. alc 8,5%. liigimääratlus - kange hele lager / Imperial Pils.

Lihtne ja väheütlev disain rõhutab eelkõige kangust - 8,5% on suurim kujunduselement. Hõre vahukiht taandub kiirelt, jätmata mingeid jälgi. Õlle värvus - keskmiselt kuldne ja sooja helgiga kollane.


Aroomis domineerib alkoholine maalähedus ... midagi laudalikku, teravilja ja niiskete karvade lõhnalist tekib kujutluspilti. Maitses on esmalt tunda tublit portsu linnaseid, seejärel libiseb üle keele alkoholiselt soe ja kergelt õline rüübe ... ja ongi kõik. Järelmaitset sisuliselt pole.

Üldmulje on küll kehakas, kuid odav ja kiirustamisi tehtud kraam ei vääri teist tutvumist.
--------
pilt siit

Royal Dutch Post Horn Extra Smooth


Royal Dutch Post Horn Extra Smooth (Oranjeboom Bierbrouwerij B. V.). prk 0,5 l. alc 4,3%. liigimääratlus - hele lager.

Mõnevõrra huvitava disainiga purk - metalsel põhjal minimalistlik, aga stiiline vapikilp. Hõre helevalge vahukiht osutub üsna püsimatuks, ilmselt külmana serveerides jääks ta suisa olematuks. Õlle värvus - kahvatu pleekinud-kollane.


Aroom on sellel õllel üsna olematu, tunda saab vaid õrna linnaselõhna, mis pealegi on üpris toore, muruse tooniga. Esmamaitse mõjub vesisena, kesk-astmes lisandub sellele vähene linnasene nüanss ... ning lõpuks jääb keelepärale väheldane vesine kibedus, mis ei kvalifitseeru isegi humalaks, vaid toore linnase rohmakaks mekiks.

Üldmulje väga vesine ja maitselage. Massitarbeõlu selle sõna halvemas mõttes. Gambrinus kallab enamiku sellest kraanikausist alla :(
----------
pilt siit

Monday, October 1, 2012

Grimbergeni seeria





Grimbergen Blonde (Alken-Maes). pdl 0,25 l. alc 6,7%. liigimääratlus - Belgia hele ale.

Mõnusalt nipline pudelike kauni disaini (ja vähemalt sama kauni veebidisainiga). Kahesõrmene erkvalge vahukiht on keskmise mulli ja püsivusega. Õlle värvus - kirkalt kuldkollane.


Aroom mõjub nõrgalt linnaselise ja pärmisena, tunda on heledate viinamarjade magushapukas toon ja biskviidine põhi ... justkui nuusiks värsket rosinakeeksi :) Esmamaitse on puuviljane, edasine pilt muutub aga kreemikamaks ja siidisemaks. Tõeline puuviljaveinine maitseelamus valgub üle suu, jättes kergelt alkoholist õhetava, aga siiski pehme ja meeldiva järelmaitse. Vaniljene vahukoor, mis katab pirni-õuna-viinamarjast õhulist suupistet. Täiuslikust maitsebalansist jääb puudu vaid mõni mõrkjas noodike ... kuid ikkagi on tegu väga mõnusa rüüpega

pilt siit
----------
Grimbergen Blanche (Alken-Maes). pdl 0,25 l. alc 6%. liigimääratlus - nisuõlu. õigemini peaks küll ütlema - poolnisuõlu, sest pruulises on kasutatud nii nisu kui odralinnaseid.

Tihe klaarvalge vahukiht plõgiseb jõuliselt, kuid püsib samamoodi. Õlle värv - piimjalt helekollane. Lõhnas on nii nisu hapukust kui odra maalähedust ... ja siis veel midagi veidrat ... singile iseloomulikku ... kindlasti on see koriander, kuid midagi veel, mida ei suuda kohe tabada.

Esmamaitse tuleb kohale pehme, heffe-weisseliku paituse ja koriandritervitusega. Keskmises maitses ujutab keele üle jällegi see kummaline vürtsisega, kuid lõpuks domineerib selge ja puhas koriander. Üldpilt väga pehme, kreemjas ja samas mahlane.

pilt siit
--------
Grimbergen Ambreest olen varem kirjutanud siin