Karksi Punane Papp

Karksi Punane Papp (A. Le Coq, Eesti). pdl 0,5l. alc 5,0%. Ratebeeri liigimääratlus: "Irish Ale" ja hinnang 14 punkti

Tootjainfo: "Palu papp appi!
700 aastat tagasi oli see Viljandi frantsisklaste kloostris tavaline nõuanne, kui taheti pruulida midagi erilist. Kohalikul papil oli heast elust punav nägu ja õllepruulimisel ta risti ette ei löönud - punane ale-tüüpi õlu oleks täpselt tema maitsele olnud."

Keskmist kasvu pudel, punasel sildil mungarüüs ja õllekannuga tegelane. Kollaka varjundiga vaht täidab pool klaasist ja püsib mõnda aega. Õlle värvus - kirkalt kuldne. Aroom on laagerõllele omaselt linnaseline ja hapukas, aga mõnusa karamellise kõrvaltooniga.

Esmamekk on keskmise kehaga ja magusakas. Keskmaitse muutub hapukamaks, aga lisab ka karamellist sügavust. Lõppmaitses lisandub tuhmi heinast mõrkjat nooti ja ka kerget röstpähklist magusat. Järelmekk hakkab keele keskosas üllatavalt vürtsikalt õhkama ja karamelline magusakas toon püsib keelepäral päris jupp aega.

Keskmise kehaga, mõõdukalt karboniseerunud paletiga, magusakas-hapukas-mõrkjas-vürtsikas-magusaka buketiga HEA taseme rüübe! Kas ta nüüd irish ale on, selles julgeb vana Gambrinus nüüd küll kahelda, kuid meeldiv on see klaasitäis igatahes, 14 punkti tasemele hindamine on hetkel põhjendamatu jonn suurtootja vastu.

---

pilt isetehtud

Marihana

Marihana (Coedo, Jaapani) vaat. alc 4,3 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "Session IPA" ja hinnang 68 punkti.

Tootjainfo puudub

Otse kraanist kallatuna on õllel vahtu nii et matab, crawler'i abi koju tooduna vaht sisuliselt puudub. Õlle värvus - kirkalt kollane. Aroom on leebelt ja mahlaselt magusakas-mõrkjas, tsitruseline ja värske.

Esmamekk on kergepoolse kehaga ja mõrkjas. Keskmaitse on mõrkjas-magusakas, tsitruseline, greibine ja mahlane. Lõppmaitse toob esile vähese hapuka apelsinitooni. Järelmekk on mõrkjas-vürtsikas ja mahlane.

Kerge kehaga, nõrgalt karboniseerunud ja kuivapoolse paletiga, mõrkjas-magusakas-hapukas-mõrkjas-vürtsika buketiga hea taseme rüübe. Kerge, mahlane ja karge, üsna nii nagu üks session IPA olema peab. Ideaalne janujook - seda võib kuugata mitu klaasi jutti ja maitset on kah piisavalt.

---

pilt isetehtud

Suveöö unenägu (8,4 %)

Suveöö unenägu (8,4%) (Mürka, Eesti) pdl 0,33 l. alc 8,4 %vol. Liigimääratlus: saison (6,2 %vol versiooni kirjeldust näeb siit ja 7,2 % versiooni siit)

Tootjainfo: "Vesi, odra- ja nisulinnased, tsitruseliste koored, koriander, tähtaniis, ingver, Northern Brewer ja Cascade humalad, pärm"

Väike lihtne pudel, sildil õiekesed ja marjakesed. Valge vaht täidab üle poole klaasist ja püsib päris kenasti. Õlle värvus - kirkalt kuldne. Aroom on magusakas-vürtsikas, puuviljane ja belgialik. Huvitav aga, miks tuleb ajus esile pehme Brie juust? :)

Esmemekk on keskmise kehaga ja magusakas. Keskmaitse on vürtsikas-magusakas ... ja pagan küll, mingi veider keemiline juustumekk on nüüd juba keelel?!? Lõppmaitses keemiline element tugevneb, meenutades nüüd mingit kummalist sünteetilist lõhnaainet ... isver-susver, kas see on kuidagi tähtaniisiga seotud? varasematel sama seeria jookidel pole sellist kummalist kiiksu täheldanud. Järelmekk seostub nüüd juba mingisuguse lakiga, ebamäärane mõrkjas-vürtsikas magusus jääb päris kaugele selle pruulmeistri teistest sama sarja võludest.

Keskmise kehaga, tugevalt karboniseerunud paletiga, vürtsikas-magusakas-vürtsikas-mõrkjas-magusaka buketiga ebaõnnestunud rüübe. Midagi on nüüd selles kombinatsioonis valesti läinud, sest varasemad-lahjemad versioonid on ikka "übertasemel" olnud. 

---

pilt isetehtud

Sigtuna Kuldsed Väravad

Sigtuna Kuldsed Väravad (Lehe, Eesti) vaat. alc 7,0 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "Traditional Ale" ja hinnang pole veel välja kujunenud

Tootjainfo: "Ancient Estonian stone beer with healing herbs." Soovitan siia juurde kindlasti vaadata ka videot õlle tegemisloost.

Sentimeetrine valge vahukiht püsib päris kaua. Õlle värvus - uduselt tuhmkuldne. 

Aroom ... uhhh ... MAGUS! Magus ja ürdine ja magus ja karamelline. No nagu kogu luhaheinamaa oleks maha niidetud ja kokku kuhjatud ja sina aeled selles teist päeva närbuvas kuhjas. Angervaksa on siin terve tonn. Või kaks. Angervaks! (röögatada rokkival-möriseval viikingimoel)

Esmamekk on keskmise kehaga ja magus-mõrkjas. Keskmaitses uputab keele üle see raudkivi-keedust tulenev tihke karamell, linnased on endast välja andnud kõik ja siis veel veidi! Heinapebrevann. Kanarbikumesi. Võilillevein.

Lõppmaitses hakkab angervaksa kuhjatiste alt välja ajama kadakas. Karamelliseerunud kadakas! Kadakamett on keegi kohanud? See siin klaasis on kadakamesi, ma ütlen teile!

Järelmekk. Hmmmm ... teadmise kohaselt uhati siia ka ropult koirohtu, et magusa üleküllust taltsutada. No vist nagu oleks nüüd see koirohi keelel? Kuigi kui öeldaks "kanarbik" siis oleks rohkem nõus. Pärnaõie-kanarbiku-mesi ja kadakamarja tinktuur.

Räme ülevõllikas. Väga veider ürdijook. Aga peale sellist mesist ja kanget jooma-aega võisid Sigtuna väravad möödaminnes näppu jääda küll. Asi see siis ära pole, külatäiele viikingitele tappa anda ja siis korralikud väravad kaasa asida ... majapidamises kuluvad siuksed ära ikka!

---

pilt isetehtud

Kevad

Kevad (Krabi, Eesti) pdl 0,5 l. alc 4,0 %vol. Ratebeer ei tunne veel ei tootjat, saati siis toodet

Tootjainfo: "Nisu-IPA". Mittekirjasoleva lisainfona on teada, et tegu on Mulgi pruulikojas tehtud mustlaspruuliga.

Keskmist kasvu pudel, helesinisel sildil kuldsed ... varesed? Valge vaht täidab enamiku klaasist ja püsib üsna kaua. Õlle värvus - uduvinega kollane. Aroom on kargelt ja mõrkjalt värske, meenutades varakevadist muru, selle taga on leebelt tunda nisu pehmust.

Esmamekk on kergepoolse kehaga ja mõrkjas-magusakas. Keskmaitse tõmbab alguses hapukamaks ja puuviljaseks, siis aga naaseb mõrkjasse murulikku kanti. Lõppmaitse on mõrkjas-magusakas, ilmneb õrn vihje nisuõllele omasele banaanile. Järelmekk käib korraks üle keelepära vürtsika puhanguga, seejärel aga jätab endast mõrkja kauakestva mälestuse.

Keskmisest kergema kehaga, mõõdukalt karboniseerunud paletiga, mõrkjas-magusakas-hapukas-mõrkjas-magusaka-vürtsika buketiga hea taseme rüübe. Torisema paneb see, et stiiliks on kirjutatud IPA, kuigi äärmisel juhul kvalifitseeruks see ehk session IPA tasemele. Oleks kirjas "hoppy wheat ale" oleks kõik omal kohal ja kiituski kergem tulema. Praegu on tegu ühest küljest ülemäära turvalise turule-tulekuga - IPA on kõikide alustajate meelest see õige ... paraku on sellega keeruline end meelde jätta. Teisest küljest on nisu-IPA harvaesinev alaliik ning sellena tal mingi turunišš isegi leidub.
---
pilt isetehtud

I Am What I Am

I Am What I Am (Lehe, Eesti) pdl 0,33 l. alc 20,0 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "Belgian Strong Ale" ja hinnang pole veel välja kujunenud

Tootjainfo: "Belgian Golden Very Strong Ale"

Väike lihtne pudel, erakordselt eriline sildikujundus. Pealaest-jalatallani silti on Lehe küll ka varem kasutanud, kuid see siin on ... noh ütleme et tasub silmitsemist. Kui teaks veel kas kogu sellel sümbolirägastikul on ka mingi lugu rääkida ... või on nii nagu ikka? :)

Vahtu sisuliselt pole. No kesse seda ikka saab pahaks panna. Kahekümnekraadisel joogil. Kahekümnesel, Karl! Õlle värvus - konjakikarva.

Aroom. Konjak. Või olgu, brändi. Viinamarjapuskar noh. Aga üldse mitte terav-torkiv, vaid selline meeldiv, magus ja meelitav. Ja alkoholine. No kuhu sa selle kakskümmend kraadi ikka peidad. Kaks. Kümmend. Karl!!!

Esmamekk. Tihe. Magus. Kange. Konjak. Konjaksi-liksi-napsi. Juba esmamekk on purjus. Torkiv, rosinane, kardemonine, kleepjas, kreegine. 

Keskmaitse. Brändi. Viinamarjasiirup. Kõrvetav. Kuumutav. Saunatav. Kõrvetav sõnast kõrb. Kuiv. Kleepjas. Kõrbes brändit juua?

Lõppmaitse. Purjus. Kaamel. Mis saaks, kui kaamlile brändit joota? Ja viigimarju peale sööta? Kas kaamel oleks õnnelik? Gambrinus on. Gambrinus pole kaamel.

Järelmekk. Kõrbekahi. Kõrbe-tulekahi. Mis kurat seal kõrbes põleda on? Kaamelisõnnik? Ei, seda siin pole. Kuid purjus viigimarjad on. Viigimarja-balsamico.

Tektooniline. Anti-arhetüüpne. Huvitav, kas belglased teavad, et nende nime alla sellllist jooki peidetakse? Linnasebrändi peaks olema selle nimi. Või noh olgu, linnaseliköör. Ehkki tuleb tunnistada, et belgiapärasus on siin õlles VÄGA olemas. Väga belgia ja väga purjus. Vana Gambrinus võib küll olla kaamel, kuid selle pudeli ärajoomisega on raskusi. Meeldivaid raskusi. Lehe rahvas, minge te kah ... kõrbesse! Aga ärge kauaks jääge, sest teiesuguseid nupustnikastanuid on meil siin kohapeal vaja!

---

pilt isetehtud

Blondie

Blondie (Mürka, Eesti) pdl 0,33 l. alc 6,8 %vol. Liigimääratlus: "belgia ale"

Tootjainfo: "Vesi, odra- & nisulinnased, suhkur, Teitnang & Saaz humalad, pärm"

Väike lihtne pudel, sildil ... või isegi sildiks ... on rinnad :) Erkvalge vaht täidab 2/3 klaasist kuid kaob kiirelt ja jäljetult. Õlle värvus - ähmaselt kollane. Belgia pärmi vürtsikas puuviljasus kõditab juba eemalt nina ning lähenedes see ainult tugevneb.

Esmamekk on keskmisest veidi raskema kehaga ja magusakas-vürtsikas. Keskmaitses magusus kipub minema lausa läägeks, kuigi mõruhumal üritab seda tasakaalustada. Lõppmaitse paneb valge pipra ja koraindri seguselt suu päris korralikult õhkama, kuigi põhitooniks jääb heledate rosinate suuuuuuuuuuuuur suutäis. Järelmekis muutub tuntavamaks odavama otsa belglaste hapukas ja veidi atsetoonine teravus.

Keskmisest raskema kehaga, vähekarboniseerunud paletiga, magusakas-vürtsikas-magus-mõrkjas-vürtsikas-magus-hapuka buketiga keskpärane rüübe. Kuna kogu karbo kadus vahuga, siis jääb suutäis lamedaks ja läägevõitu magusaks. Aga ega belgia blonde pole ka selline stiil, mille puhul väga palju eredaid õnnestumisi meenuks.

---

pilt isetehtud