Vene hirmu ostjad ja edasimüüjad on kõik need inimesed, kes räägivad Venemaa vägevusest ja otsatutest ressurssidest. Seletavad naabrile, lähikondsele või lihtsalt kommentaariumile, kuidas „ei maksa ärritada magavat karu“. Et pole vaja „provotseerida ja kutsuda sõda meie õuele“.
Pole üleüldse vahet, kas need inimesed teevad seda kõike halvastivarjatud vaimustusega või siira murega. Tulemus on üks – nad müüvad edasi Venemaa peamist argumenti. Usku sellesse, et Moskva on vägev ja Moskvale on targem pigem alluda kui vastu hakata.
Pealtnäha lihtne tehing
India tegi praegu sammu, mis aitab kaasa selle müüdi levikule. Nimelt teatas ta, et soovib lisaks juba tellitule soetada veel viis õhutõrjekompleksi S-400.
Pealtnäha on kõik nagu korras. India on üks suuremaid Venemaa relvade ostjaid ja lihtsalt veel üks tehing paljude muude reas ei peaks ju kuidagi eraldi tähelepanu pälvima.
Ainult et tegu pole tavapärase relvatehinguga, vaid info-operatsiooniga. Mõjutustegevusega, mille eesmärgiks on näidata, et Venemaaga on kõik korras. Et tal on relvi lademes ja vägevust küllaga, nii et saab oma kraami ka teistele jagada.
Tegelikkuses on asi palju nutusem. Selle tõestuseks on kaks argumenti.
Kaheldav sisu
Esiteks on tegu teise järjestikuse tehinguga, millest Moskva pole suutnud täita isegi esimest, seega on jätkutehingu sõlmimine väga kahtlase lõhnaga. Eelmise, 2018.a sõlmitud lepingu alusel pidi Moskva tarnima 5 S-400 kompleksi, kuid suutis enne sissetungi algust Ukrainasse üle anda kaks, peale sõja algust veel ka kolmanda. Kahe viimase, seni üleandmata kompleksi osas antakse küll ebamääraseid lubadusi, kuid kõik tähtajad on ületatud ja kauba üleandmist ei paista kusagilt. Selles olukorras uue lepingu, veel viie kompleksi tellimine näib pehmelt öeldes kentsaka sammuna.
Teiseks peale seda, kui Ukraina osutus mitte lihtsalt vastupanuvõimeliseks, vaid hakkas ka vene õhutõrjet hävitama, on olukord radikaalselt muutunud. Venemaal on õhutõrjet ka endal hädasti vaja, katmaks nii kaaperdatud Krimmi, rindejoont, aga eriti Moskvat ja Putini residentse.
Täpseid arve mõistagi teada pole – tegemist on siiski sõjalise, ehkki mitte hästi varjatava saladusega. Aga nii hinnanguliselt on Venemaa kokku tootnud 50-70 kompleksi kokku. Nendest on välja müüdud (Hiinale, Indiale, Türgile) 9-10 tk. Midagi on paigutatud Valgevenesse. U 20 tk seisavad Moskva kaitsel. Mingi kogus katab rinnet Ukrainas.
Kui palju on hävitanud Ukraina, on keeruline öelda, kuna tegemist on justnimelt kompleksiga, mitte relvaga üks tükk. U 10 laskeseadeldise peale on selles hulk eri radareid ja juhtimiskeskus. Igatahes hinnatakse, et Ukraina on utiliseerinud 15-20 neist.
Kas küsimus on Hiinas?
Vaadates seda, kui hõre ja hädine Venemaa õhukaitse võimekus kaitsta oma naftarafineerimise ja väljaveo võimekusi, siis see vaid võimendab üldpilti. Tõsi küll, S-400 rakettidega poleks ka väga palju ära teha droonide vastu, kuid vähemalt radaripildi mõttes peaks need objektid olema kaetud.
Seega – tõenäosus, et Venemaa suudab lähiajal sulgeda India eelmise tellimuse ja asuda järgmist täitma on ülimadal. Aga miks siis seda tehakse? Tundub et siin on mängus mingid vägagi olulised huvid, sest India on juba asunud kiitma S-400 komplekside vägevust. Nimelt olla nad eelmisel aastal hävitanud vene relvade abil 6 Pakistani lennukit, mis muuseas olla Hiina päritolu ... ja võibolla siia ongi koer maetud? Asjaolu, et Pakistan eitab lennukite kaotust ja Hiina asja ei kommenteeri, pole kuigi oluline.
Oluline on see, et India ajab oma asja, üritades üles pumbata enda sõjalise heidutuse usutavust. Selleks kõlbab ka kaheldava väärtusega relvatehing Venemaaga. Aga paraku aitab India sellega ühtlasi kaasa ka Venemaa (relvade) vägevuse legendi levitamisse. Ja ühtlasi toimib see võimendina vene peamise relva ehk hirmu, kaose ja ebakindluse müügile.
---
lugu ilmus siin
.jpg)
