Mul on olnud õnne seda protsessi jälgida nö nelja jalaga sees olles. 11 aastat tagasi avasin Gambrinuse õllepoe nr.1 Tartus, siis kui veel omamaiseid väiketootjaid polnud veel olemaski. Alguses vähestel riiulitel olnud välismaiste Brewdog, Mikkeller jt õllede valik oli küll praegusega võrreldes kitsuke, kuid neid riiuleid tuli päevas korduvalt täita, sest huvi oli meeletu. Poest endast kirjutati lehelugusid kui millestki erakordsest ning rahvas tuli kapates taolist imeasja vaatama.
Soovides pakkuda midagigi kodumaist, võtsin alguses valikusse ka Tartus asuva suurtootja (kelle nime ma ei maini :) ) toona parimatena tundunud kolm õllesorti: Aleksander, Tõmmu hiid ja Porter. Väikese kummardusega ja kõrvalepõikena tõden, et näedsa – see suurtootja ja –tooted on ikka sama koha peal, samas kui see minu poolt kirjeldatav laine on juba taltumas.
Väiketootmise vaimustus
Poe ruumes kokku käima hakanud hobipruulide seltskond sai üksteise õlalepatsutustest innustust ning sellest rõõmsast õhinast väetatunda kasvas välja päriselt tegutsevaid pruulikodasid nagu seeni. Mõistagi polnud Tartu poeke see ainus ja unikaalne hea õlle nakkuse kandja, enamik pruulikodasid tekkis loomuldasa Tallinna areaalis, kuid kogu see algusaegade seltskond tundis üksteist vennastumiseni ning laias laastus kestab see õlatunnetus siiani.
Mingil hetkel järjekordses intervjuus mainisin, et Eesti õlleturg on üleküllastumas, et no üle 30 koja siia väikesesse nišši ju ei mahu. Mida mina ka teadsin, onju. Neid sai 40, siis 50 ... ja no siis ikkagi algas ülekuumenenud turuolukorras korrastumine. Uusi kodasid tuli peale järjest vähem ning esimesed hakkasid ka kinni minema. Hetkel võib oma tegevuse pausile pannud või uksed päris sulgenud kodasid kokku lugeda juba julgelt rohkem kui kahe käe sõrmedel.
Väga laia pintsliga tõmmates on neid pruulikodasid loodud kahel motivatsioonil: õhina- ja rahapõhised. Esimesi rajasid sädemega pruulmeistrid kas ise või siis rajati need kojad nende sädesilmsete pruulikunstnike ümber. Teised tekkisid tuima arvestuse pinnal – et noh turul on trend, mul on raha, paneks õige kah äri käima. Tuleb tunnistada, et esimesed on vähemalt seni olnud edukamad.
Muutused harjumustes
Spetsialiseeritud õllepoodide rindel on olnud veelgi rajumad arengud. Mingil ajahetkel mõtlesin ma ka ise oma poe avamisele Tallinnasse, kuid õnneks see ei teostunud. Õnneks seetõttu, et toona tegutsenud seitsmest Tallinna sarnasest ettevõtmisest on praegu järgi vaid kaks. Gambrinuse pood nr.2 Pärnus elab suvituslinna kõikuvas rütmis, kolmas katsetus Viljandis tuli sulgeda ilma kunagi kasumisse jõudmata.
Tartus olen näinud veel kolme samalaadse projekti tekkimist ja kadumist, popsatusi on olnud ka Haapsalus, Kuressaares ja ilmselt mujalgi. Pole midagi teha, turu väiksus ja ostujõud määravad asja, lisaks tarbimisharjumuste ning üha ahistavamaks muutuva riikliku sekkumise momentidele.
Tarbijaeelistused käivad mõistagi trendide lainetes – oh üllatust, onju ) Esmane IPA’de vaimustus pole küll mõistagi kadunud, kuid paljudki nendest, kes selle moevooluga kaasa läksid, ohkasid hiljem rahunenult, et ega need humalamõrud joogid pole neile kunagi meeldinudki. Osa seltskonast naases oma tavapäraste lemmikute juurde, teine osa hüppas entusiastlikult mingile järgmisele trendisadulale ja hakkas kiitma kokteile või kombutšasid.
Kuid kõik see pole veel kaugeltki läbi!
Väärtõllede maaletoojate read hõrenevad ja allesjäänute portfellid kahanevad. Vahepeal ka suurpoodides pikki riiuleid ehtinud valik muutub aja jooksul järjest kasinamaks, kadunud on isegi sellised üsna turvalised tooted nagu tšehhide Gambrinus või brittide Fullersid.
Ellujäämise nimel pingutavad omamaised väiketootjad võtavad üksteise järel omaks muutunud mängureeglid, minnes kohati tagasi maitselt mahule. Turvalisema valiku kõrvale jääb õnneks siiski üle ka mahti pakkuda mängurõõmu pruulmeistreile ja lustlikke elamusi maitsjaile, kulgedes IPA’delt hapuõlledele ja mudrustele mehusarnastele veidrustele – see hoiab kõigi osapoolte silmad säramas.
Kuid kokkuvõtteks võib rõõmsalt tõdeda, et see õllerevolutsioonina tuntuks saanud (ja suisa samanimelise filmi tootnud) fenomen pole kuhugi kadunud. Teksti alguses toodud „ilusa loo“ metafoori juurde naastest – mõlemad pooled, nii tootjad kui tarbijad kulgevad õnnelikult edasi, meenutades eredamaid hetki selles säravas romaanis.
---
lugu ilmus siin
%20(2023).jpg)
