Monday, September 17, 2018

Vennad mustad


Vennad mustad (Munga, Eesti) pdl 0,33 l. alc 9,2 %vol.

Tootjainfo: "Mõdu musta pipra ja musta kardemoniga"

Väike lihtne pudel, sildil on karu kõhus kaks pruuni ... eee ... asja, mis EI OLE need, mida te praegu arvasite! Sentimeetrine erkvalge vahukiht kaob üsna kiirelt kirmeks. Joogi värvus - kirkalt hele-hele valkjaskollane. Aroomis seguneb leebe meene magusus kardemoni intensiivse eeterlikkusega, selle taga võib vist aimata ka musta pipra vürtsikat kõditust?

Esmamekk on kergepoolse kehaga ja vürtsikas-magusakas. Piprake naksab keeleotsast kinni ja nässutab seda mõnuga nagu kutsikas oma mänguasja. Keskmaitse toimetab sellega võrreldes juba nagu noorkoer, kes läheb mänguliste jõuvõtetega vahel liiale - vürtsika hammustus keelekülgedel muutub peeeeaaegu et ülemääraseks, kuid siis õnneks tuleb magus pehmus seda leevendama. Lõppmaitse kisub mõrkjamaks ja kuivemaks, kardemoni õilis pehmus käib korra suulage silitamas, kuid kaob siis hapukama mõdu enda olemuse taha. Järelmekk on kuiv ja karmipoolne, tõmmates keelekülgi krimpsu nagu madrus korjab purjesid kokku enne tormi saabumist.

Keskmisest kergema kehaga, mõõdukalt karboniseerunud ja kõrbekuiva paletiga, vürtsikas-magusakas-vürtsikas-mõrkja-vürtsikas-hapuka-vürtsika buketiga ÜBERTASEME rüübe! Njaaaaa, masside südameid ja keeli ja meeli sel moel enda poole ei võida, kuid peastpõrunud maitsejahtijaid tõmbab säherdune vürtsmõdu külge nagu pootshaagiga!
---
pilt isetehtud

All Shook Up


All Shook Up (Amager / Mikerphone, Taani / USA) pdl 0,5 l. alc 7,0 %vol. Ratebeeri liigimääratlus "NEIPA" ja hinnang 79 punkti

Tootjainfo: "Today Elk Grove Village is a bustling place, both to live, to love and to brew beer. But back in the 50’s it was all plain farm land with only a few shops along the dusty main street. One of these shops was the famous, and also somewhat notorious, “Maximilian Frentz Family Creamery”. The thing was that Mr. Frentz – a 5th generation German immigrant – was well into his 80’s but still insisted on serving his kids, as he called customers who were now both moms and family fathers. Mr. Frentz – or Old Max to the townspeople - used to make ice cream so good that people would travel half a day to visit his parlor. But lately he had become so eccentric, if not downright whacko, that it had become a local sport to guess what he would serve you – no matter the order. You might ask for an ice cream float and get meat loaf with a scoop of sherbet on top, or even worse when a 5-year child ordered a chocolate shake and got a Whiskey Sour – triple shot. One day a regular customer, Mr. Pallen, ordered his weekly vanilla milkshake, and for no particular reason, other than his increasing senility, Old Max this day added the local and hoppy Reisch Gold Top Lager to the mix, blending in a spoonful of lime juice and a dash of Angostura Bitter. The customer’s first reaction was to spit out this foul liquid, yet he also found it so strangely intriguing that he not only finished it but also told his sons about it so often that this particular shake from this particular day became a Pallen family legend. So much so that when his grandson opened a brewery many years later, he simply had to recreate the mythical Vanilla Shake beer. Thank you Michael – we and the world owe it all to you – and to the late Old Max of course! This beer is a collaboration with Mikerphone Brewing, Elk Grove Village, IL, USA."

Väikest kasvu pikakaelaline pudel, sildil nõrguv paarike. Sõrmepaksune valge vahukiht kaob küll ruttu, kuid jätab kena vahupitsi klaasiseintele. Õlle värvus - stiilikohaselt hämune. 

Aroom ... oi see on mõnnnnna ... magusalt puuviljane, troopiline, mee ja mango ja kollaste rosinate segune. 

Esmamekk on keskmise kehaga ja magusakas-vürtsikas ... või siis kirbepoolne, kuidas nüüd öeldagi, igatahes keeleotsal käib mingi vilgas sebimine. Keskmaitse muutub hapukamaks, tihedalt mahlaseks/mehuseks, kulbitäiega on sellesse smuutisse visatud mangosid, meloneid, virsikuid ja kiivisid ... ning sipake rosepipart kah!

Lõppmaitse mõjub mulisev-plödisev-ludisev-suliseva vürtsika mehuna, kus troopilisel rannal pole üldsegi veider daamil kanda pea peal ehtena meetrikõrgust puuviljakuhjatist ning mehel püherdada rannaliivas nagu poisike. Järelmekk ... oodake las ma kallan endale seda nektarit juurde ... see järelmekk tinistab ukuleelel igatsevat viisikest ja laulab midagi vikerkaarest maailma kõige ilusamal-leebemal häälel, mis ühest mehemürakast saab välja tulla. Teate küll, kellest jutt, kas pole?

MEGA! Meeeeeeega! Vaadake mu kulla kaimud, kui kõik NEIPA'd oleks sellised, siis oleks vana Gambrinus esimene, kes asuks ausammast püstitama taolisele hunnitule, hoolimatust elurõõmust ja sinisest taevalaotusest lokkavale joogile! Tundke elust rõõmu, te s**avaresed igal hommikul kui silmad avate! Naerata endasse ja kõik saab korda.
---
pilt isetehtud

Pink Farts & Unicorns


Pink Farts & Unicorns (Amager, Taani) pdl 0,5 l. alc 4,6 %vol. Ratebeeri liigimääratlus "India Style Lager" ja hinnang 66 punkti

Tootjainfo: "For centuries scientists have discussed the odd but in many ways relevant question: do the farts of unicorns smell? And if so, what do they smell of? Many scholars have claimed that the unicorn, being only a fable and not a real animal, naturally could not produce any bodily gasses at all, since it didn’t exist. Others claimed that unicorn sightings were so abundant that naturally the animal existed, and although a symbol of purity and grace it would still have to release the odd fart every now and then. The whole crew here at Amager Bryghus are a bunch of old time romantics and true believers. Brewery dog Kilo even insists that he once made out with a unicorn in nearby Kongelunden Forest. He’s such a lover boy. Well, we’re not gonna tell you exactly how we did it, but with the dry-hopping in Pink Farts & Unicorns we have recreated that exact aroma of a unicorn fart. Think delicious tropicana, think moist citrus, think….the smell of your most luscious dreams. And if you close your eyes too, you can even see the color. It’s true, it’s pink. This beer is for all ladies and dudes who choose to believe that fairytales actually exist. Just sniff….."

Väikest kasvu pikakaelaline pudel, sildil ... ohh üllatust, roosa ükssarvik :) Erkvalge vaht täidab pool klaasi ja püsib mõõdukalt. Õlle värvus - kirkalt kollane. Aroom ... noh man'd tea, kas see ikka on roosa ükssarve peerugaasi lõhn :) Igatahes magusakas ja puuviljane on ta igatahes. Huvitaval kombel meenutab aroom veidi farmhouse'i oma märja mullase maaläheduse tõttu.

Esmamekk on keskmisest kergema kehaga ja mõrkjas. Keskmaitse on magusakas-mõrkjas, vähese apelsinikoorese nüansiga. Lõppmaitses lisandub vähene hapukas noodike, kuigi mõrkjas põhi jääb peamiseks tegijaks. Järelmekk kaob suhteliselt ruttu ära, vähene mõrkjas vine jääb aga kurku meeldivalt virgena.

Keskmisest kergema kehaga, mõõdukalt karboniseerunud paletiga, mõrkjas-magusakas-hapukas-mõrkja buketiga HEA taseme rüübe. Lahjast laagrist on saadud päris maitsekas tegelane ... kuid meelde ei jää ta küll karvavõrdki.
---
pilt isetehtud

Friday, September 14, 2018

Beira, Talvede Valitsejanna


Beira, Talvede Valitsejanna (Lehe, Eesti) pdl 0,33 l. alc 15,0 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "Scottish Ale" ja hinnang pole veel välja kujunenud

Tootjainfo: "Barrel Aged Wee Very Heavy"

Väike lihtne pudel, sildil Suur Sinine võimukas daam. Vähene pruun vahukiht kaon kiirelt kirmeks. Õlle värvus - sügav hõõguvpunane.

Aroom. Sügavik. Endassetõmbav ja mittelahtilaskev sügavik. Guadruple, portvein, vahtrasiirup, lagritsaliköör, viigimarjapovidlo. Pikk mustav koridor, mille krobelisi seinu valgustab vaid väheldane tõrvik su käes.

Esmamekk. Gott. Mein Gott. Rosina-viigimarja nastoika. Koridor tõmbub ahtamaks ja venib pikemaks. See on pikkkkka retke algus.

Keskmaitse. Viigimarjabrändist keedetud marmelaad. Suitsutatud viigimarju ikka on ju olemas? Palun öelge et on! Põrandalauad kigisevad mõtlikult ja miskipärast mitte ühes rütmis sinu sammudega, vaid nagu keegi suur kõnniks su järel selles ahtas koridoris.

Lõppmaitse. Viigimarjatubakas. Kreeka pähklist piibukaha. Kas see ainult tundub, või väändub see kitsaskäik unenäoliselt Möbiuse leheks? Ja kõigi rosinate nimel - sul polegi midagi selle vastu, sest tõrvik su käes on muutunud tumedat valgust kajavaks klaasiks.

Järelmekk. Vaniljes veeretatud kirsisuitsune viigimari. Unenägu koridoris.

MEGA. Miks mitte "intergalaktiline"? Aga lihtsalt ainuke vihje wee heavy kohta oli see supermeeldiv suitsune nüanss. Muidu oleks võinud seda kraami nimetada quad'iks või ka odralikööriks või milleks iganes taoliseks. Nii et ainuke nurinakesekene-küsimusekene on stiilipuhtuse, mitte maitseelamuse osas. Supersuurte ootustega järel-laagerdamise osas ... ehkki nii meeldivat asja on keeruline keldrisse lukustada :)
---
pilt isetehtud

Fck the Dck


Fck the Dck (Mäepea, Eesti) pdl 0,33 l. alc 6,6 %vol.

Tootjainfo: "White IPA
IBU 60"

Väike lihtne pudel, sildil karjakaupa linnukesi :) Valge vaht täidab üle poole klaasist ja püsib päri kaua. Õlle värvus - kirkalt tuhmkuldne. Aroom on esmalt nisukale kohaselt pehmelt ja banaaniselt magusakas, selle järel tuleb aga ka humalane mõrkjus kohale.

Esmaekk on keskmise kehaga ja üsna naksakalt mõrkjas, vähese puuviljase hapuka fooniga. Keskmaitse muutub mõrkjaks ja roosteseks/rauaseks, selle kore raspeldus lükkab kogu nisu pehmuse olematuks. Lõppmaitse nihkub magusamasse serva, kuigi roostes kaevukett koliseb ikka plekkpanges. Järelmekis teeb banaan argliku katse korraks pead tõsta, kuid kore raudne valang surub selle katse tagasi kaevikusse.

Keskmise kehaga, tugevalt karboniseerunud ja kuivapoolse paletiga, mõrkjas-hapukas-magusakas-vürtsikas-mõrkja buketiga veidi nihkes rüübe. ilmselt on cara-linnastega veidi liiale mindud, tulemuseks on mitte "white", vaid "amber" IPA, mille spetsiifiline kuiv rauarohke pool matab algselt lõhnas kenasti kohal olnud nisu päris olematuks
---
pilt isetehtud

AK-4


AK-4 (SNCO, Eesti) pdl 0,33 l. alc 5,5 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "APA" ja hinnang pole veel välja kujunenud.

Tootjainfo: "AK-4 on pale ale tüüpi õlu, mis on stabiilne, usaldusväärne ja sobib hästi ka pikemateks distantsideks nagu AK-4 ise."

Väike lihtne pudel, militaarsel sildil kuuliprits :) Valge hõre vaht täidab enamiku klaasist kuid ei püsi kuigi kaua. Õlle värvus - kirkalt kuldne. Aroom lihtsapoolselt magusaka-mõrkjas.

Esmamekk on keskmise kehaga ja mõrkjas-magusakas. Keskmaitse on karamelline ja magusamasse külge kaldu. Lõppmaitse muutub hapukamaks ja kuivemaks. Järelmekk on mõrkjas ja õrnalt ning meeldivalt vürtsikas.

Keskmise kehaga, tugevalt karboniseerunud paletiga, mõrkjas-magusakas-hapukas-vürtsika buketiga Hea taseme rüübe. Lihtne, kuid heas tasakaalus ning ilma ühegi otsese veata joogipoolis.

Seni proovitud kolmest õllest selle uue pruulikoja toodangust on see kõige parem. Turunduslikult on koda võtnud endale hea taktika - militaristid teevad militaarset õlut. Kuid pruulioskuste osas on poistel veel kõvasti õppida ja harjutada. Proovige mõnede meistrite käe all veidi õpipoisi ametit pidada, pruulirahvas on reeglina lahke ja sõbralik, abi osas ei pirtsuta. 
---
pilt isetehtud

Thursday, September 13, 2018

Bärentöter - German Sour Gose Bock


Bärentöter - German Sour Gose Bock (Ritterguts, Saksamaa) pdl 0,5 l. alc 6,6 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "Grodziskie/Gose/Lichtenhainer" ja hinnang 85 punkti.

Tootjainfo: "This harmoniously complex beer is produced using an opulent malt mixture with additions of coriander, orange peel, salt, and a touch of cinnamon. A lactic acid fermentation is complemented by saltiness and malt body to create a perfectly balanced beer. On this basis fine fruit and spice aromas can unfold, making this Gose-Bock something very special."

Keskmist kasvu pikakaelaline pudel, sildil vanakooli torukübaras härrasmees, spetsiaalse gosede serveerimiseks mõeldud pudeli ja klaasiga. Tumedam kollane vaht täidab üle poole klaasist ja püsib mõõdukalt. Õlle värvus - kirkalt kuldpunakas merevaik. Aroom seob mõnusaimal kombel kokku kaks omavahel esmapilgul mittehaakuvat kihti: bocki täidlane linnaselisus ja gose soolakas-hapu värskus.

Esmamekk on keskmisest raskema kehaga ja tihkelt hapukas-magusakas. Keskmaitses tõusevad esiplaanile bocki rasked linnaselised noodid, kusjuures huvitaval moel aitab sool sellele nagu tungrauaga kaasa. 

Lõppmaitse muutub magusaks, pähkliseks ... ja samal ajal vürtsikalt soolaseks, üsna uskumatu maitsepilt, aga tuleb öelda et need kaks kihti jäävad omavahel lahku, nad ei moodusta ühtset tervikut. Teine kiht tuleb esile alles siis kui esimene on lahkunud. Järelmekk toon lõpuks esile apelinikoore magusakas-mõrkja tsitruselise nüansi, kuid see kaob üsna ruttu õrnalt hapukas-soolaka karamelli alla.

Keskmisest raskema kehaga, mõõdukalt karboniseerunud paletiga, magusakas-soolakas-hapukas-magusakas-mõrkjas-vürtsikas-hapuka buketiga meeldivalt kentsakas rüübe. Omal leebel moel friigikas, võiks vist lausa öelda. Mõte teha gose bocki kõlab hulluna ... noh ja maitseb samamoodi kummaliselt. Hästi, aga veidi "ah et nii saab ka teha" moodi. Maitseid kuhjub üksteise otsa veidi liiga palju.
---
pilt isetehtud