Seedre pruulikoja kolmik

Seedre pruulikoja kolmik.

Üks hea pruulmesiter tõi maitsta omatoodangut, mille eest teda kiidan. Samas ei viitsi mees üldse vaeva näha õllesitidega, mis on laitust väärt. Vähemalt saatis ta mulle oma õllede tegemise kirjeldused, mistõttu ma võtan neid siiski maitsta ja kirjeldada. Kuna kõnealune pruulmeister näikse kunstniku hingega olevat, siis tõotab kogemus tulevat huvitav

Siiras palve kõigile hobipruulidele - nähke kröömikegi vaeva, et oma õlledele silte teha, eriti soovitav kui neil oleks ka infot toote sisu kohta! Sest no vaadake kulla velled, kuidas saab Gambrinus kirjeldada - mingi mees tõi mingi õlle, millest ma midagi ei tea ...Ja õlleajalukku lähevad teie sildid niikuinii kohe nende tegemise hetkest peale :)

---------
Koduõlu gone wild. pdl 0,5 l. alc tunnetuslikult 4-5%

Tootjakirjeldus: "maltoosa, õlleleib, kuiv ja super pärm. Tahtsin teha tavalist koduõlut aga oli just moositegemine käsil ja ei suutnud vastu panna kiusatusele lisada punase ja mustsõstra mahla. Super pärm mida kasutasin on erinevate (põhiliselt Belgia) elus õllede põhjadest kokku kogutud ja suhkruveega aretatud pärmisegu."

Kollakas vaht täidab alguses kaks kolmandikku klaasist, muutudes kiirelt suuremulliseks. Õlle värvus - klaar kompotikirsi punane.

Aroom mõjub magushapukalt, lisandub õrn röstleiva nüanss. Esmamaitse on kerge ja üllatavalt hapu. Keskmaitse muutub haputaarale sarnaseks, selline kalja ja käärimaläinud kirsimahla sarnane. Lõppmaitse jääb samasuguseks särtsakaks, kuid lõppmekk vajub üsna longu, domineerima jääb teravavõitu hapu, brettanomyces-pärmile omane maitse.

Kerge kehaga, nõrgalt karboniseeritud, väga kuiv jook, mis sarnaned lambicule või Flandria punasele eilile. Peale sauna või kuuma suvepäeva januks sobib kindlasti, kuid mokkamööda on ta pigem "sour-beer" fännidele.
-------------
Seedre suvine Friigiõlu. pdl 0,5 l. alctunnetuslikult 5%

Tootjakirjeldus: "odralinnas, vaarikad, piparmünt, sidrunmeliss, rukkilinnase jahu, mustsõstra siirup, maltoosa ja kaljajoogi kontsentraat."

Kreemikas tihe vahumüts täidab enamiku klaasist ja on kaunis tihe. Õlle värvus - tumedapoolne merevaik.

Aroom mõjub üsna üllatavalt. Kulme paneb kergitama ilmselt melissist tulev heinalõhn ning tsitruselõhn, mida võiks vabalt pidada humalaks. Vaarika ja mustsõstra aroom seguneb mõnusaks magushapuks pilveks.

Esmamekk on kerge ja magushapukas, heinase ja tolmuse olekuga. Keskmaitses tulevad alguses esile vaarikavarrelikud puitunud noodid, mis kiirelt asenduvad mustsõstralehtedega. Piparmünt annab oma sädet juurde lõppmaitses, mis muutub kuivapoolseks ja puiduseks. Järelmekk paneb suu pisut õhetama sidrunja ja vürtsika olekuga, justkui oleks joonud kuuma ürditeed, ehkki see oli ju jahe õllelonks!

Kerge kehaga, keskmiselt karboniseeritud, hapukas-magusa-vürtsika buketiga rüübe. See on väga põnev ja kodune värk, mis sobiks mõne mõisarestorani menüüsse värske salati, nt kressi-mündi-kurgisegu kõrvale.
--------------
Coopersi ipa. pdl 0,5 l. alc tundub veidi üle 5% olevat.

Tootjainfo: "Coopers IPA maltoosa, lisaks tume suhkur, kuiv (ipaga kaasas) ja super pärm. Hiljem pool talve dry hop. Dry hop’i jaoks kasutasin tunde järgi Cascade’i 6.6 ja Saaz’i 3.6, kuskil pihutäis kumbagi."

Halikas-kreemikas vah täidab pool klaasi, muutub küll suuremulliseks, kuid jääb püsima. Õlle värvus - õrnalt udune punakasoranž.

Lõhnas domineerivad humalad, kuid nende üldine foon on siiski tagashoidlik. Sellest kolmikust kõige õllelikum lõhn :)

Esmamekk mõjub kergepoolselt, lausa vesiselt ja õrnalt magusalt. Keskmaitse muutub üsna korralikult humalamõruks. Lõppmaitses annab tunda konserv-maltoosa magus-hapu põhi, kuid seda varjavad päris kenasti omalt poolt lisatud humalad. Järelmekk kirvendab päris korralikult vürtsika ja kuivapoolse päraga.

Keskmise kehaga, keskmiselt karboniseeritud, mõrkjas-hapu buketiga tubli käsitöö-IPA. See sobiks juba päris sündsalt ka pikemaks mekutamiseks ... või miks mitte ka rammusa grillribi kõrvale.
-------------
pilte kahjuks pole ega tule :(