.jpg)
Tootjainfo: "Imperial Oatmeal Stout with Cocoa & Vanilla. Aged in Rye Whiskey Barrels."
See on nüüd äärmiselt intrigeeriv eksperiment. Kamraad ostis selle katku algusaegadel kaasa baarist, kus see villiti kohapeal purki. NELI aastat tagasi! Villiti ilmselgelt mitte süsihappegaasi keskkonda, vaid õhku täis purki. Kamraad aga unustas selle kappi ning nüüd jõudis ta minu lauale. Vana Gambrinus on üüratult põnevil, et mis kraam siit nüüd purki end ilmutab.
Üllataval moel tekkis isegi veidi pruuni vahukihti, mis mõistagi polnud püsiv. Õlle värvus - sürr-sünge must. Aroomis on dominandiks vaniljene tamm, kuid mitte muid kihte matvas võtmes, vaid lihtsalt väärika kroonikandjana. Selle taga on tunda metalne-higine impsi enda täidlus (muuseas see soolakas-higine nüanss ei tähenda üleülds midagi halba) ja siis magus-vürtsikas rukkiviski kihistu.
Esmamekk on täidlane, isegi õline ja hapukas-magus - see hapukas tase on sedavõrd tugev, et paneb imestama, kas võis olla juba algversioon samanäoline?
Keskmaitse - hapukas-metalline-ploomine, õrnalt suitsune ja kreegikompotine
Lõppmaitse - ploomine-alõtšane komponent tugevneb, mõrkjas-magus foon räägib taga veidi väsinud keelt.
Järelmekk - suitsuploom on siinkohal absoluutne dominant, olles magus-hapu ja kergelt suitsuselt mõrkjas
Äärmiselt põnev oli nüüd see maitsmine küll. Irrrrrmsasti tahaks proovida seesinast kraami võrdlevalt korralikult klaaspudelis seisnud/järelküpsenud versiooniga. Aga peamine on kokkuvõte - hea puhtusekontrolli/kvaliteediga tehtud ja piisavalt kange kraam elab üle ka säherduse väärkohtlemise ning maitseb ka neli aastat peale käsitsi ümbervillimist meeldivalt, ehkki kadunud on nii imperial stouti defineeriv röst kui loomulikult ka igasugune karboniseeritus.
---
ei ole saadaval
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment