Lühike vastus kõlab: see pole nii
Küimusele: "kas soovite midagi kergemat või jõulisemat", kuuleb tihti esimese vastusena (või siis teisena, kui küsida täiendavalt, et "kas hele või tume"), et "ikka midagi kerget ja heledat"
Tõepoolest, viljastavates nõukogude tingimustes üles kasvanud inimestele kangastubki valik sellisena, et igapäevane lahja lauaõlu on hele, tume on aga midagi rasket, kanget ja magusat.
Laiemas pildis pole see aga kaugeltki nii.
Näiteks Tšehhi masslaagrite maailmas on tume tavapäraselt kraadikese lahjem kui hele.
Briti tumedama otsa õlled pole üleüldse mitte magusad ja täidlased, vaid pigem hapukad ja isegi vesised. Kultuslik Guiness (mis vääriks üleüldse vist omaette juttu) on küll tänu ühele tehnilisele nõksule (serveerimine lämmastikuga) kreemise suutunnetusega, kuid kohe kindlasti mitte magus ja rammus.
Belgia kultuuriruumis on mõisted korduval muutunud, kuid praeguseks on nt välja kujunenud teadmine, et tume dubbel on alati lahjem, hele tripel on kraad-kaks kangem ja karamellikarva quadrupel veel paar kraadi kangem.
Saksa schwarsbier (otsetõlkes must õlu) on lihtsalt röstlinnaste lisamisega tumedaks tuunitud laager, aga röstlinnastel on omaduseks suutunnetus / nn keha õhemaks lihvida.
Nii nagu igale mütologiseeritud (st uskumuspõhise) teadmisele, nii ka sellele on mõistagi seletus. Tõepoolest on meie maailmanurgakeses kangema otsa õlled reeglina balti porteri tüüpi, see omakorda on aga tume, magus ja täidlase suutunnetusega. See, et balti porter ja briti porter on kardinaaselt eri asjad, sellest tuleb ka ilmselt omaette lugu teha.
Ja noh kui minna tagasi kaugemale põhja-Euroopa õlleajaloo sisse, siis siinses niiskes ja jahedas kliimas kuivatati õlleteoks vajalikku teravilja reeglina ikka kuskil kõrgemal ja kuumemal tasapinnal (piltlikult öeldes ahju peal). See aga tähendas õlle lähtematerjali muutumist tumedamaks, karamelliseeritumaks ja tihti ka rösti/suitsulõhnasemaks. Sellest tehtud lahja õlu (vähema linnasekoguse peal valminu) oli mõistagi heledam kui kangem õlu (keedusesse läheb rohkem linnaseid, seeläbi tumedam tulemus).
---
pilt võetud siit
Nii nagu igale mütologiseeritud (st uskumuspõhise) teadmisele, nii ka sellele on mõistagi seletus. Tõepoolest on meie maailmanurgakeses kangema otsa õlled reeglina balti porteri tüüpi, see omakorda on aga tume, magus ja täidlase suutunnetusega. See, et balti porter ja briti porter on kardinaaselt eri asjad, sellest tuleb ka ilmselt omaette lugu teha.
Ja noh kui minna tagasi kaugemale põhja-Euroopa õlleajaloo sisse, siis siinses niiskes ja jahedas kliimas kuivatati õlleteoks vajalikku teravilja reeglina ikka kuskil kõrgemal ja kuumemal tasapinnal (piltlikult öeldes ahju peal). See aga tähendas õlle lähtematerjali muutumist tumedamaks, karamelliseeritumaks ja tihti ka rösti/suitsulõhnasemaks. Sellest tehtud lahja õlu (vähema linnasekoguse peal valminu) oli mõistagi heledam kui kangem õlu (keedusesse läheb rohkem linnaseid, seeläbi tumedam tulemus).
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment