Tootjainfot pole
Keskmist kasu kääniskorgiga pudel, täis-tehniline sildike. Valge pöidlapaksune vahukiht kaob hõredusse loetud sekunditega. Õlle värvus - määrdunud mudruselt kollane. Aroom on vänge ja agressiivne, meenutades miskipärast piimtoorest pähklit ja puruksrudjutud steroididel nõgest.
Esmamekk on keskmise kehaga ja hapu-mõrkjas. Keskmaitse - magus-hapu, vänge, hammustav, nüüd veidi seedermänni seemneid ja kuratteabmiks lubjavett meenutav. Lõppmaitse - kraapiv, robustne, vaigune ja toorena tunduv, kuid mitte pärmiselt toores, aga toore köögivilja, nt mõnda aega soja õhu käes seisnud valge redise moodi. Järelmekk - hapukas-ropskas-rahmeldav-hammustav
ÜLEVÕLLIKAS. IPA'del on olemas selline mõiste nagu "parem peale", st mõni aeg peale tehniliselt valmimist peaks humalad saama taltuda, et mitte mõjuda agressorina. See siin on agressor-IPA. Positiivses ja pedagoogilises mõttes. Sest et jood ja saad aru, et mõnus on ju, aga pikka õhtut selle taga istuda ei sooviks siiski
---
ei ole saadaval
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment