Mõned aastad katkukatkestust pole olulised, sest üritus jätkub samast kohast, kus ta vahepeal pooleli jäi.
Süvafriiklikele maitsejahtijatele suunatud, meeletult julgeid eksperimenteerimist võimaldav, õllekultuuri käsitöölise niši tippsündmus.
Oluline eelkõige pruulmeistreile, kes saavad tööstusliku turva- ja tarbeõlle tootmise rutiini vahele lubada endale lustakaid lolluseid, mida oleks üsna võimatu suurel turul müüa. Tänulikku publikut leidev, kes naeruse hämmeldusega üksteiselt küsivad: „kas sa SEDA ogarust juba proovisid?“
Isegi minusuguse paadunud ja panetunud maitsekaardistaja jaoks leidus siin täielikke üllatusi. Kõikvõimalikest marjastest smuutidest saab lõpmatuid maitsekombinatioone välja võluda, konsistensilt plödiseva massini jõudes, mida õllekraanist enam valadagi ei õnnestu. Kahtlemata tevislikud smuutid mh nt ka spinatist ja gosed kikkaputkest :) Guljaši- ja seljanka-maitselised vedelikud õlleklaasis. Idamaiste vürtsidega ja kodumaiste ürtidega tuunitud rüüped.
Uus trend sürpräis-õllede maastikul – smuutistoudid, mis nägid välja ja maitsesid nagu püreestatud kamašokolaad või karamellküpsised. Põrutavaim oli aga omamaise Tuletorni „hapukooreõlu“, mis lumivalge magus-vaniljese massina küll pigem mingit keedukreemi meenutas, kuid millest lollakamaks vist enam minna ei saa. Või noh, loodame et saab ikka.
Ja teisest küljest – tavatult palju leidus leebemate friigikate ja paduveidruste vahele lihtsalt erinevad laagertüüpi pakkumisi cervezadest hellesteni välja, pilsneritest rääkimata. Ja oi kui tänulikult rääkisid kõik selles maitsekarnevalis osalejad sellest, et kui hea meel on kõigi nende muude vahvate tolatsevate katsetuste vahele ka klaasike klassikat libistada.
Igatahes vana Gambrinus tänab kogu korraldustiimi, eraldi aga kogu asja algatajat ja vedajat – Põhjala pruulikoda! Pikki aastaid sellele meele- ja maitseküllasele teekonnale!
No comments:
Post a Comment