Genika Mee Õlu

Genika Mee Õlu (Genika). pdl 0,5 l. alc 4,8%. liigimääratlus: hmmm ... meeõlu? :) Kahjuks tootjainfost ei selgu, kas nad ise liigtavad seda laager- või eiltüüpi õllede hulka.

Lihtne, aga maitsekas sildikujundus, mis pole kahjuks kuigi informatiivne. Tootjat tuleb aga kiita kauni korgikese eest, millel on kujutatud viljapead ja õllekapp.

Kerge vahukiht tekib hetkeks, kuid kaon kiire kahinaga olematuks. Õlle värvus - uduselt kuldkollane.

Aroomis võistlevad omavahel heledad küpsed linnased ja mesi ... kokku saab sellise mõnusa ja üsna meeldiva keeksise meki. Esmamaitse on kerge ja magusapoolne, keskmaitses mesine üldmekk tugevneb. Lõppmaitse on väga meeldivalt jõuliselt küpsete virsikute ja Sultan-rosinate maitsega, segunedes jällegi mesiseks puuviljakeeksiks. Kuskil järelmaitse sügavustest ujub esile ka pisut humalamõrkjust, kuid seda vaid põgusa meenutusena sellest, et jook pole siiski mõdu.
----------
pilt isetethtud

Genika Tume

Genika Tume (Genika). pdl 0,5 l. alc 5,2%. liigimääratlus: dunkel

Lihtne tume silt ja stiilne kork. Näpulaiune vahukiht püsib minutikese, muutudes õhukeseks kirmeks. Õlle värvus: hägune pronkspunane.

Aroom mõjub kaljalikult, kergelt ja leivaselt. Esmamaitse on kerge, pisut gaseeritud ja linnaseline. Keskmaitse muutub pehmeks, kuidagi kaeraseks ja ümaraks ... kas õllepruul on kasutanud kaerahelbeid? Lõppmaitse meenutab aga juba korraliku belgia dubbel tüüpi eili - niivõrd linnaseline ja magus-aromaatne on see. Järelmaitse kaob kerge puuviljase ja kaerahelbelise pehmuse sisse sulnilt laiali. Järelmaitses tuleb aga esile sootuks maltoosalik linnasesiirupi mekk!?

Keskmise kehaga, nõrgalt gaseeritud, pehme ja sõbraliku olekuga üsna pretensioonitu rüübe. Väga mõnus nt hautatud küüliku vms õrnema liha kõrvale.
--------
pilt isetethtud

Mahou Negra

Mahou Negra (Mahou Brewery). pdl 0,33 l. alc 5,5 %. liigimääratlus: dunkel.

Must, väga stiilne kujundus kõigil kolmel etiketil ja korgil. Tumebeež vahukiht on üle keksmise püsiv ja kenasti klaasile haakuv. Õlle värvus - tume kirsikompotipunane.


Aroom mõjub väga jõuliselt, kergelt kõrbenud röstsaia ja üsna hea vee järgi. Esmamaitse on kerge, vähese röstmekiga. Keskmaitses tulevad needsamad röstitud linnase toonid esile aga lausa ülimalt jõuliselt, sobivalt lisanduvad siia ka võised pehmed toonid. Lõppmekis tuleb esile mõnus kohvine maitse, nii et kokku annab see korralik kerge hommikusöögi :) Järelmaitse mõjub pisut gaseeritult, kuid värskelt ja mõnusalt.

Kergepoolse kehaga, keskmiselt gaseeritud, tasakaalus hapukas-mõrkjas-magusa maitsebuketiga oivaline lauaõlu, mille kõrvale sobiks suurepäraselt nt röstsaial suitsulõhe viilud.
-------
pilt siit

Nergal

Nergal (Pühaste pruulikoda). pdl 0,33 l. alc 8,5%. liigimääratlus: Imperial Black Rye IPA. Selline nimetus paneb selga sirgu lööma ja juukseid ära kammima!

Lakooniline, kuid informatiivne silt. Hele hallikasbeež vaht täidab kaks kolmandikku kannust, vajudes minutiga vaid õige vähe allapoole. Õlle värvus - sügavalt mustjaspunane.

Aroom mõjub esmalt üllatavalt pehmelt - imperial IPA'lt ootaks ju laksu vastu nina! Sametpehme, kergelt liköörilik ja leivane, rummilik ja linnaseline ... igatahes väga meeldiv. Meenub nõuka-aegne pallikujuline rummikook :)

Esmamekk mõjub samuti pehmelt, küpsete linnaste mahe paitus ja kerge rosinane röstimekk. Keskmaitses tuleb aga kohale hoopis võimsam bukett, see on täidlane, magus-hapukas ja röstleivane. Lõppmaitse mekib suitsus kuivatatud mustade ploomide ja rosinatega keedetud leivasupi järgi. Oi see on külluslik ja raske ... järelmaitse taandub tasapisi alkoholisoojuse ning ülitihke linnasekülluse villapatja.

Keskmisest raskema olekuga, õlise kehaga raske ja jõuline rüübe, mis sobiks oivaliselt ahjusooja nätskevõitu musta leivaga, millel sulab peal killuke koduvõid ... jeerum, selle järel võiks lapsena magama keerata ja rahulolevalt hommikuni norsata!
----------
pilt isetethtud

Tangaroa

Tangaroa (Pühaste Pruulikoda). pdl 0,33 l. alc 7,3%. liigimääratlus: IPA

Puht-informatiivne disain, millele tuleb au anda nii koostisainete kui nt IBU-indeksi äratoomise eest.

Tugev valge vaht täidab alguses enam kui pool kannu, muutub seejärel suuremulliseks, kuid jääb ülimalt püsivaks. Õlle värvus - keskmiselt udune merevaigukollane.

Lõhnas domineerib Nelson Sauvin humala ülimalt värske puuviljane aroom. Kirbe ja värske, mullane ja murune, veriapelsini ja toorete pohlade hõngu tajudes tuleb silme ette veider segu põhjamaisest metsalagendikust ja troopilistest puuviljadest.

Esmamekk mõjub kergepoolselt, kuivalt ja kibedapoolselt. Keskmaitses muutub see värske apelsinimahla magus-mõrkjaks seguks. Lõppmaitses lisandub taas mullast ja samblalikku, mägist ja karget olekut, muutudes järelmaitses humalaküllaseks ja kuivaks, väga värskeks ja mõrkjaks.

Keskmisest pisut kergema kehaga, väga intensiivselt mõrkjas-kuiva-puuviljase kehaga, tugeva järelpildiga rüübe. Ei soovita mingi toidu kõrvale, vaid omaette kannukesena ... palju seda õlut juua ei saa nii ehk teisiti, nii massiivne on see maitse.
-----------
pilt isetehtud

Monks Elixir

Monks Elixir (Mikkeller). pdl 0,33 l. alc 10%. liigimääratlus: quadrupel ehk siis eriti tihe ja külluslik belgia stiilis eil. Asja teeb eriti usutavaks see, et pruuliti seekord (jällegi) ühes Belgia pruulikojas De Proefbrouwerij.

Pruun ja tagasihoidlik kujundus ei viita millegile muule kui tumedale pudelisule. Vaht väga tagasihoidlik - vist küll esmakordselt Gambrinuse kokkupuutel Mikkelleri toodanguga - sõrmepaksune kihike kaob kiirelt suuremulliseks ning haihtub pea olematuks. Õlle värvus - kaunilt tume kirsipunase varjundiga pruun.


Aroom mõjub quadruplile ehk neljakordsele linnasekoormale omaselt külluslikult ja pärmisoojalt. Lõhnas tajud tervet sületäit puuvilju, eelkõige ahju kohal kuivatatud hapukamaid õuna ja poolnätskeks vinnutatud pirniviilakaid.

Esmamaitse tundub gaseeritult torkiv, kuid see tuleneb kangest ja pärmisest pruulisest. Esmateravuse möödudes tajub keeleots lausa liköörilikku kleepjat pehmust. Keskmaitse mõjub hurmavalt puuviljaselt, raskelt ja soojalt. Lõppmaitse mutub veelgi puuviljasemaks, seda koos tugeva linnasepehme küllusega ... nagu sööks likööris leotatud puuviljakeeksi. Järelmaitses tulevad esile juba ka õllesemad noodid, linnasele lisandub mõõdukas humalamõrkjus, värskendades üldist magusafooni.

Raske kehaga, kleepja ja puuviljasemaguse paletiga jõuline jook, mis sobib puuviljakoogi kõrvale või omaette digestiiviks raskema õhtusöögi järele. Üllatavalt "normaalne" jook Mikkellerilt, kui muidugi quadruplit võib üldse põhimõtteliseltki normaalseks nimetada.
----------
pilt siit

Grassroots Wheat is the New Hops

Grassroots Wheat is the New Hops (Mikkeller). pdl 0,33 l. alc 6%. liigimääratlus: IPA

See on üks veider värk, kas teate. Esiteks - teha nisuõllest IPA't on juba ise veider mõte. Teiseks, selle kääritamisel on kasutatud isevärki pärmivormi "Brettanomyces", mille elutegevuse produktiks pole mitte alkohol, vaid ... noh ütleme et äädikhape :) See  ... ummm ... seeneliik on varem olnud õllepruulidele peavaluks, rikkudes inglise eile, kuid need Mikkelleri poisid - noh nad pole ju normaalsed - panevad seda priitahtlikult oma pruulise sisse!


Kummaline, kollane (ilmselt nisule viitav) disainike. Valge vaht täidab kaks kolmandikku klaasist, muutudes küll suuremulliseks, kuid jäädes päris püsivaks. Õlle värvus - klaar helekollane.

Lõhn ... hmm jah ... noh õllele omane see nüüd küll pole. Hüva, nisuõlled võivad küll hapuka lõhnaga olla, kuid see siin on noore veini või teeseene joogi lõhnaga. Sihuke värske ja klaar aroom, mis paneb süljenäärmed samamoodi tööle nagu värske hapukurgi oma ;)

Esmamaitse mõjub väga kergelt, veidi happeliselt ja õrnalt mõrkjalt ... umbes nagu jooks värsket sidrunilimonaadi. Keskmaitse muutub IPA'liklut humalamõruks, kuid säilitab nisuõlleliku happelise üledtooni. Lõppmaitses vallandub aga suure äikesepilve jagu tsitrusjat magus-mõrkjas-hapukat humalat (Citra ja Centennial), mis järelmaitses muutub jällegi ... nüüd siis teeseene-joogi-värskeks paituseks koos greibi ja männiokka mõru karastusega.

Jeeeeeerum, kuidas seda nüüd siis kokku võtta. Friigikraam, ausõna! Hariliku premium-õlle eelistajad hoidku ennast sellest kauge kaarega eemale.

Kerge kehaga, vähegaseeritud, ülimalt kummalise ja samas veidralt karastava toimega pruulis on see. Ma arvan, et nt sidrunimarinaadis kanafilee juurde oleks see päris hea. Või ka lihtsalt peale rasket pingutust joogiks, mis sind korraks raputab, värskendab ... ja paneb imestunult klaasi jõllitama - et mis jooki ma ikkagi just äsja jõin? Igatahes on see saanud 97 punkti ratebeeri järgi ja 87 beeradvocate'is.
-------
pilt siit