Tegu pole omaette kirjeldusega, vaid võrdlusega 7 aasta taguse kirjelduse pihta. Et kuna uus koda ja uus vesi ja puha.
Muutunud on silt - toonase tunnusmehikese asemel on vilja-aunad ja rahvariided. Vaht on nüüd tunduvalt kollasem ja paksem ja püsivam. Värvus - toonase tuhmpruuni asemel on kirkalt punakaspruun. Aroom on aga sama, kui toona ma nimetasin seda odraveinilikuks leivaste nootidega, siis nüüd oskan siit selgelt rukkiveinilikke elemente tabada ... seda seejuures, et tegu pole rukkiveini, vaid lahjapoolse rukkieiliga!
Maitsekirjelduse mõttes langeb praegune kogemus praktiliselt identselt kokku toonasega - see on auselt öeldes suisa hämmastav, arvestades seda pikka ajalist vahet ja praeguse versiooni väliseid erinevusi toonasega võrreldes. Samamoodi kergepoolne, veidi kohvine, tugevalt leivane, rosinane ja vähese kaneelise puudutusega ... no võta või jäta, täpselt eelmise korra jutt.
Ehk siis võrdluses eelmise korraga on visuaal tublisti paranenud, lõhna ja maitsepilt aga kiiduväärselt samaks suudetud jätta. Seega pole mingt põhjust antud võrdluses alla ÜBERtaseme anda - rukkieile peaks eesti kojad rohkem tegema, see on ju üks väheseid meile regionaalselt iseloomulikke produkte.
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment