Thursday, October 17, 2013

St.Amatus 12

St.Amatus 12, Vintage 2011, st A 25 (De Struise Brouwers). pdl 0,33 l. alc 10,5%vol. Liigimääratlus: quadrupel. 99 punkti ratebeeris ja 94 beeradvocate järgi!!! Sihandne tase paneb kurgusõlme ootusärevuses klõnksatama. Tootjainfost selguv lisateave, et tegu on viskivaadis järelküpsenud joogiga, muudab ootuse laekõrguseks!

Tootjianfo: "Saint Amatus, also called St. Aimé, was a Benedictine monk. He took the defense of the lesser man who was exploited by the Merovingian king Thierry III. In Belgium, Oostvleteren is the only parish to patron St Amatus as saint.

Struise started brewing at Deca in Vleteren early 2006, we ankered ourselves by starting the development of our own micro brewery in Oostvleteren during 2009. With this adventure being on the rails, we thought the making of Saint Amatus 12 was as evident as can be.

The terrific artwork was brought by our narcissistic artist Carlo Grootaert.

Saint Amatus has aged on Woodford Reserve barrels from Labrot & Graham, Kentucky USA. Some batches were instead aged on Pappy Van Winkle whiskey barrels, both varieties are valid for this entry."

Lihtsat pudelikest kaunistab süngevõitu toonides "ikoonilik" pildike, millel Gambrinus kahtlustab, et rüütli ja munkade näod on pruulmeistrite omad. Kreemikaspruun vaht täidab ligi pool klaasist ja on väga püsiv. Õlle värvus - õrna punaka helgiga mustjaspruun. Aroom ... ummmm ... see tundub kui veinis leotatud viigimari, tihkelt magus ja vürtsikalt ninaõrritav.

Esmamekk on raskepärane, kuid siiski mitte kõikemattev. Mõnusalt vürtsikas, sellisel delikaatsel ent veenval moel kõditav-torkiv. Magus-liköörine ja otsatult naudingutlubav.

Keskmaitse lööks kogenematu venna kõikuma, kuid Gambrinus sulgeb vaid naudingus silmad ja laseb sel õilsal rüüpel minutikese oma keelel loksuda. Melassi-glasuuris viigimarjade nätske magusus liitub mõnusaimal moel viski koredusega justkui lustaka munga puhevil käsivars kareda mungarüü all, ladudes vaheldumisi ristimärke ja uusi hõrke palukesi oma patusele pidusöögile.

Lõppmaitse on sümfoonia maistele naudingutele, millest ka kuivetunuim donkihott ära ei ütle ... see on kui õilis aadlidaame, kelle nimel tasub minna hiiglaslikke tuulikuid ründama. Aprikoosid ja kumkvaadid, rosinad ja suhkrustatud ingverilaastud, lagritsa-iirise-melassi segu koos vaniljekreemi ja ploomilikööriga.

Järelmekk külvab mekkija keelepära üle roosilehtedega, mida on leotatud rummis ja kastetud mette. Kuid see pole veel kõik! :) See viskine tammemaitse, või tammine viskimaitse on oma rohmaka jõulisusega kohal nagu torupilliga lambakasvataja aadlike ballil.

Raske kehaga, võimsalt kleepja paletiga, magus-mõrkjas-magus-vürtsika-magusa buketiga HÜPER-rüübe. Ei mingit toitu, ainult tasast muusikat ja mõtiskelu!
--------
pilt siit

No comments:

Post a Comment