Mismõttes tundmatu, küsite? Sel juhul olete sügava vähemuse esindaja, sest laiale publikule on uued väiketootjad tundmata ja nende toodang teadmata. Väga lihtsalt võttes: väiketootjate osakaal õlleturust on alla 1%!
Asja määravad ära kolm näitajat: kättesaadavus, hind ja maitse.
Kättesaadavus on viimaste aastatega mõistagi tublisti muutunud. Spetsialiseeritud õllepoode on tekkinud päris mitmeid ning ka supermarketite riiulitelt leidub üht-teist omamaist. Kuid õllepoodidesse tulevad enamasti vaid eelpoolmainitud vähemuse esindajad, kes jahivad uusi maitseid ja ei pea paljuks selle nimel vaeva näha ja kulusid kanda. Suurpoodides on aga on saadaval palju gurmeekaupa – ja selleks liigitub ka omamaine käsitööõlu – mille läbimüük on tühine võrreldes masstoodanguga.
Hind määrab palju, kuigi mitte kõik. Nö normaalne inimene tarbib rahakoti, mitte tujude ajel. Väikese pudelikese hinna eest (keskmiselt 3.-EUR) saab kampaaniamüügi korras kuuspaki populaarset masstoodangut ning ka väljaspool sooduspakkumisi pole kahtlustki, kuhupoole vaatab hinnatundlik tarbija. Õlleturu selgroog on noor isasloom, kes peale tööpäeva lõppu viskab pagasnikusse kastitäie kõigile sobivat rüübet ning läheb sõpradega tšillima ja grillima.
Maitse(-tus) määrab mängu Maitse üle ei pidavat vaieldama? Loll jutt, vaieldakse ja veel nii et tüli majas! Vaat selles ongi asi et väiketoodetud õlledel on maitset. Ja igasugune asi, millel on selgelt eristuv maitse, ei saa põhimõtteliselt kõigile meeldida! Kõigile sobib võimalikult neutraalne, harjumuspärane ja taskukohane. Käsitööõlled ei vasta ühelegi neist kriteeriumitest ... ja ega enamasti ei üritagi seda.
Masstoodetud õlled on nö sotsiaalsed joogid, mille tarbimine toimub rütmilise ühistegevusena. Suur kann lüüakse kõmmdi kokku ja jutt jätkub. Või siis tühjendatakse anum kuumal suvepäeval, peale sauna või muidu hommikuse värina saatel ja unustatakse.
Väiketootjad on aga ühed napakad isendid. Enamasti nad ei üritagi teha seda, mis kõigile meeldib. Mis veelgi hullem, nad pruulivad hoopis seda, mis neile endale mekib ja põnev on! Noh aga kas te kujutate ette, et nt anšoovistega täidetud oliivid või küüslaugujäätis saaks kõigile sobida?
Väikepruulide välimääraja Ehkki tegijaid on palju – praegu võib kokku lugeda paarkümmend ametlikku kodumaist väiketootjat – võib neid laias laastus jagada kolmeks: käsitöölised, kunstnikud ja investorid.
Käsitöölisi on mõistagi kõige rohkem. Ta võib olla nii enda ja sõprade jaoks õlut tegev hobipruul kui ka juba ametlik tegija. Enamik neist alustab nö konservidest ehk maltoosast ja nende jaoks on kogu värk kinni õlles endas. Õlut peab palju olema ja hästi võiks ta kah maitsta. Kui sõpradele meeldib ja/või turg toote heaks kiidab, on kõik korras. Kui ei, siis solvutakse ja pööratakse selg – ega siis elu sellepärast seisma ei jää, küllap saab muud kah teha.
Kunstnikud on keerulisem rahvas ja neid leidub mõistagi vähem. Erinevalt käsitöölisest ta mitte lihtsalt ei tea kuidas midagi „õigesti“ teha, vaid ta püüab kogu aeg midagi uut teha, et iseenast proovile panna. Ogarad ideed ja isegi masside pahameel paneb ta rõõmsalt särama ning üha uuesti ja uuesti katsetama.
Investoreid selle sõna puhtal kujul leidub Eesti väiketootjate maastikul veel vähe, kuid tuleb üha juurde. Kui tegu on heatahtliku metsenaadiga, kes annab kunstnikule vabad käed, on kõik hästi. Kuid investori jaoks põhiline ehk majanduskasvu loogika ongi see, mis tapab ära vaba loomingu ja sunnib tippkokki päevast päeva „pippuripihve“ vorpima.
Mustlaspruulide fenomen Umbes pooled praegu ametlikult registreeritud tootjatest on niinimetatud mustlaspruulid. Ehk siis sellised pruulikojad, millel polegi oma pruulikoda. Need, kes tegelikult toodavad oma õllesid teiste juures või veelgi lihtsamalt – lasevad seda kuskil mujal teha, ise protsessi kuigivõrd sekkumata.
Sellises tegevusvormis pole iseenesest midagi uut ega ammugi mitte taunimisväärset. Mitmed maailma tuntuimad pööraste maitseelamuste pakkujaid on „mustlased.“ Olgu näiteks toodud kasvõi Taani lipu all tegutsev Mikkeller, kelle õlled valmivad enamasti Belgias, aga ka kõikjal mujal, kus parasjagu vaba tootmisvõimusest üle on.
Probleem alustavate „mustlastega“ on aga see, et enamasti pole neil ülemäära vaba raha, seetõttu pöörduvad nad odavaimat teenust pakkuvate pruulikodade poole. Odav pole aga teadupärast sünonüüm kvaliteedile. Ka Eesti pisikeste pruulikodade maastikul on paar sellist tegijat, kelle tehnoloogilised puudujäägid ja/või vilets vesi algselt ehk isegi hea idee ära rikuvad.
Moevärk või mängumuutja Kas siis uued väiketootjad on tulnud selleks et jääda või tegu on lühikese moega nagu omal ajal suhkruvati, vahvlite või kivipesu-teksade valmistamine?
Ühest küljest on tegu piisavalt globaalse suhtumis-muudatusega, et ennustada sellele uuele tuulele pikka iga. Järjest enam eelistavad tarbijad kohalikku ja ehedat, olgu selleks siis sink, juust või miks mitte ka hirmkallid mahebanaanid. Teisalt aga saab endale sellist luksust lubada alati vaid üsna vähene seltskond ning selle kamba tujud on muutuvad.
Kuid lisaks lühiajalistele moevooludele saab rääkida ka pikkadest trendidest. Mõnes mõttes on tegu muudatusega „tagasi normaalsusesse“. Kui ennemuiste oli normaalne, et igas külas oli oma pruulikoda ja enamik kõrtse keetis oma märjukese ise, siis vahepeal sõi suurtootmine käsikäes marketingiga väiketootjad välja. Praktiliselt kogu maailma õlletööstus koondus mõne hiidkontserni kätte. Nüüd liigub pendel tagasi sinnapoole, kus tegijatel on tahtmist jääda sõltumatuks ning ka turuolukord näikse seda soosivat.
Miks need uued õlled kõik nii mõrud ja kallid on? See on enamlevinud etteheitev küsimus, mida õllepoodnik kuulma peab. Vastus peitub aga kõiges eelpoolkirjeldatus. Uues tegijad tahavad toota midagi uut ja erinevat, midagi sellist mis neile endile meeldib ja mille tegemine põnevust pakub.
Kunstilist metafoori kasutades: kui vesi on õllekunstniku lõuend ja linnased värv, pärm toimib pintslina, siis humalad on see efektne raam, mis pildi särama paneb. Või siis see tabamatu miski, mis muudab kogu pildi olemust. Teeb sisse vahe odava repro ja väärika kunstiteose vahel.
Ja vat need kallid humalad (oi see on kaugelt kõige kallim osa õlle toorainest) ongi need, mis eristavad enamikke väiketootjaid-pruulmeistreid nende suurtehastes töötavatest ametivendadest. Suurtootmine optimeerib kulusid ja suurendab läbimüüki. Ta lihtsalt peab seda tegema, et olla konkurentsivõimeline endasuguste hulgas. Selleks on aga vaja toota nii odavalt kui võimalik ja maksimaalselt suurele turuosale sobivat kraami.
Õllekunstnikud kulutavad oma kraami tootmiseks ebanormaalselt palju linnaseid ja täiesti ogaras koguses humalaid. Mitte nende odavaid asendajaid ja lisandeid, mis annavad masstootmises mastaabiefekti.
Kokkuvõtteks – kuidas see loomake siis elab? Eestis on hetkel ametlikult turul umbes paarkümmend väiketootjat. Enamik neist on turule tulnud kahe aasta jooksul ning uute tegijate pealetulek ei näi pidurduvat. Ainuüksi viimase mõne kuu jooksul on tekkinud kolm uut pruulikoda ning silmapiiril on veel vähemalt kaks-kolm.
Jaksu ja indu on pruulmeistritel küll. Paljud hobipruulid – keda on tuhandeid – unistavad päris oma pruulikoja avamisest. Hetke turuolukord näib kõike seda ka soosivat. Väikeõllede turuosa on nn õllerevolutsiooni hällis ehk USA’s u 10%, seega kasvuruumi siin jagub.
Kui võtta aluseks väga lihtne statistika, siis nt Saksamaal on iga 30 tuh inimese kohta keskmise suurusega pruulikoda, peotäiest väiksematest rääkimata. Kui mitut õlletööstust te aga teate Pärnus? Või Narvas? Saaremaal?
Nii et meie seni avalikkusele vähetuntud, kuid vilgas ja uudishimulik loomake tunneb end suurepäraselt ja omab elutegevuse jätkamiseks ja aktiivseks paljunemiseks vägagi häid väljavaateid.
-----------
lugu ilmus Müürlehes (sept 2015, lk 13)
-----------
pilt võetud
siit
Pjotri purtsukas (Pjotri pruuliköök, Eesti) pdl 0,25 l. alc 7 %vol. Liigimääratlus: dubbel
