Tootjainfo: "Üle aasta tammevaadis küpsenud ja sellest kõik omapära välja imenud imperial stout, mille tugev röstisus, humala mõrudus ja alkoholi soojus sobivad ideaalselt kangetele ja karastunud õllesõpradele.
IBU 70"
Keskmist kasvu purk, sildil laia kaabuga käblik-lind :) Tumepruun pöidlapaksune vahukiht püsib mõõdukalt, kuid haakub päris kenasti klaasiseintele. Õlle värvus - kirkalt sünkjaspunane.
IBU 70"
Keskmist kasvu purk, sildil laia kaabuga käblik-lind :) Tumepruun pöidlapaksune vahukiht püsib mõõdukalt, kuid haakub päris kenasti klaasiseintele. Õlle värvus - kirkalt sünkjaspunane.
Aroom - see on üsna mitmemõõtmeline, kas teate! Veidi tolmune magus kakao, röstine ja lausa lihalik imp-stout ise, raualik raske portvein.
Esmamekk on raske ja mõrkjas-magus, keeleotsa soojendav ja rauarohke. Keskmaitse muutub veel raksemaks, tugevalt kakao ja rösti ja konjakisse kastetud rukkileiva taoline ... no kesssse hulluke kastab konjakisse rukkileiva kuivikut?
Lõppmaitse - kuiv ... kuidas saab 13-kraadine ja sametiselt raske jook ühteaegu ka kuiv olla? Röstine ja rauane, rabaveele üles ehitatud, kuivalt metalline ... kas see jura omab mingit mõtet, mida keegi teine peale kirjutaja aduks?
Järelmekk - metall-kruusist serveeritud kohvijook, millesse on läigatatud kõva surakas kuiva portveini ja pudistatud sisse ka tulel röstitud rukkileiva kuubikuid. Ogar kombo, kas pole?
ÄÄRMISELT KENTSAKAS rüübe. Kuidas, no kuidas saab see olla korraga õliselt raske ja rabaveeliselt kuiv? Mida teeb siin brändi ja rukkileib? Miks vana Gambrinus ei saa enam ise aru, mida ta kirjutab? Kuidas on võimalik, et see purk saab ammu ennem tühjaks, kui saad sotti, et mida sa jood?
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment