The Living End (Bourbon Cask) (Buxton, UK) pdl 0,33 l. alc 10,1 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "imperial stout", hinnang pole veel välja kujunenud.
Tootjainfo: "Months spent in wood has imparted characteristic sweet, Vanilla and Oak flavours and aromas into this rich Imperial Stout."
Väike lihtne pudel, must-valge sildikujundus. Pudelist purlunksub välja tihe kosmos, pime ja tihe. Tumepruun sõrmepaksune vahukiht on vägagi püsiv, õlle värvusest ma isegi ei räägi, saate isegi aru :)
Aroom on meeldivalt tihe ja raske, suitsune ja viskine, terav (atsetoonine?) ja kasetõrva taoline. Tagaplaanil on ka pisut kakaod ja šokolaadikooki nagu kaks robustsevõitu sadamakõrtsi äraeksinud piigat.
Esmamekk on raske ja tihke, keeleotsale hambaid sisse lööv ja jõuline justkui ennasttäis noor meremees, kes peale oma esimest merereisi peab end sadama hirmuks ja merede valitsejaks. Keskmaitse mõjub rontjalt ja raskelt, rummi ja vanilje seguselt, aeglaselt ja veendunult nagu kollanokaga kaasa tulnud vana pootsman, kes sõnu ei loobi, kuid annab noorele kamraadile tohlaka ribidesse, kui too piigasid liiga usinalt piirama hakkab: "ära ole loll, see on kapteni tütar!"
Lõppmaitse mõjub siirupjalt ja samas ronkmustalt ja mõrkjalt, suitsu ja mõrušokolaadi sulamina. Esmapilgul pelutunud piiga osutub tõeliseks merekuradiks, kes ei lase endale liiga teha. Noor meremees saab kiire tohlaka vastu molu nii et ilmselt liiga suur kübar lendab laia kaarega kaminasse. Vana pootsman, kes on ühtlasi plika ristiisa, õnnistatakse kiire musiga ja läinud me tüdrukud ongi.
Järelmekk vahib pisut tardunud, ent ilmselt armunud pilguga kaminasse, kus põleb võlgu ostetud kübar ... ja endasse, sest noor meremees ei taha ena teisi piigasid nähagi kui toda võluvat kuraditari. Vana pootsman vaid urahtab ja tellib järgmise õlle, millesse kallab törtsu musta rummi ... mis need noored ka teavad elust ja asjadest!
Rämeraske kehaga, vähekarboniseerunud ja ziirupja paletiga, mõrkjas-magusakas-mõrkjas-hapukas-vürtiskas-mõrkja buketiga MEGATASANDI RÜÜBE! Tammevaat teeb mõnikord suuremaid imesid, kuid siinkohal on põhi nii tõrvjas, et seda väga mahendada ei ole suudetud ... ja kas on vajagi? Igatahes mitte süüa, vaid tass kohvi on siia juurde vaja pakkuda. Väike kohvi ja olgu ta kange kui merekurat.
-------------
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment