Pannepot (2016)

Pannepot (2016) (Struise, Belgia) pdl 0,33 l. alc 10,0 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "Belgian Strong Ale - Top 50" ja hinnang 100 punkti!!!

Tootjainfo: "In the early 1900s, the village of De Panne, close to the French border, was famous for two things -- the ‘Pannepots,’ or fishing boats, that could be seen along the coast, and the unique dark ale enjoyed by the local fishermen. Our Old Fisherman’s Ale is a tribute to these hardy sailors and their rich, flavorful brew. Unfiltered. Unpasteurized"

Vaata sellega on nüüd sihuke keeruline värk, et RB's on üks Pannepot. ÜKS, Karl!!! Tegelikkuses on neid aga hunnikute kaupa, iga aastakäik erinev teisest. Ja mis veel hullem, kui sa oled nt 2012 oma proovinud, siis aasta-paari pärast proovides on seesinane kraam soooootuks uue näo saanud. Nii et head seiklemist maitseradadel, mu sõbrad!

Väike lihtne pudel, sildil sarjale omane ühemastine purjelaev. Napilt senrimeetrine pruunakas vahukiht pole kuigi püsiv. Õlle värvus - kirkalt sügav kreegipunane.

Aroom. Mõmin-mõmin. Juba nii umbes meetripealt uhkab sõõrmeisse sulnist ambroosiat ja kostab hosiannat. MÄHERDUNE pehmus, soojus ja uimastav küllus! Nopolemittekuimidagistteha, selliste rüübete puhul tulevad vaimusilma ette pikad ja pimedad käigud kloostriseintes, küünlaleekide paistel kumavad õndsalikud näod, munagrüüdes röötsakil tegelased, kelle jaoks lihasuretamine on vaid sõnakõlks. Tegelikkuses naudivad taadid himukalt hirveliha ja viskavad vatsade vappudes rumalat nalja. Aga kõike seda mitte praegu. Hetkel valitseb laua taga vaikus, kuulda on vaid valju nohinat, kui kogu vennaskond himuralt seda rüübet nuusutab. Portveinis leotatud viigimarjad, ma ütlen! Ja ühed paganama head, poontsakad viigimarjad, mida sa mugid ühest põsest teiseni nii pikalt kuni vaja on midagi öelda. Aga ei viitsi.

Esmamekk. Pehmus, raskus ja rahulolu. Mitte ilmaaegu pole askeetlikele puupinkidele veetud kuhjade viisi patju. Ja lauale datlivaagnaid. Sest munk on ju eelkõige inimene. Sihuke laisapoolne peale selle, kes ei viitsi ilmalike asjadega rähelda, vaid pigem end sulgeb kloostriseinte vahele ja naudib omasuguste seltsi. 

Keskmaitse. Vend Hieronymus, kas sa kallaksid mulle veel tilgakese seda õilsamat rüübet? Ma pean ütlema, et kui taevataat on oma helduses säänse joogi valmis lasknud saada, siis oleks ju suisa narrus teda selle eest mitte tänada! Proosit ma ütlen! Pähklikeedisega täidetud datleid oled proovinud? Las ma siis ometigi pakun sulle!

Lõppmaitse. Vend Raphael, kas sina tõid viimati palverännakult kaasa seda idamaits mõrkjat maiust, mis maitses umbes nagu meie marmelaad? Tead ole täitsa, too seda teinekord veel ... või las saadavad kohe suurema portsu, küll me siin meestega selle kinni maksame. Kloostri võõrastemaja toob ju päris kena kopika sisse nii et saame seda endale lubada küll! Melass mind võtku, kallake mulle veel!

Järelmekk. Kulla velled, mis ma tahtsingi teile öelda? Ploomiveini ja pähkliviina peaks ikka proovima kokku segama, mis arvate? Kõrvaltküla praost rääkis, et kui pihlakanastoikat teha ... hõkkk ... siis tuleks ikka peotäis arooniaid ka sisse puistata. Kui nüüd laulaks selle laulu, mis arvate mehed?

Novaata siis mis sulanarrust vana Gambrinus nüüd suust jälle välja ajab! Aga mingit kokkuvõtet ma täna teile ei kirjuta kah. Sest seda tegelast peab ise saama. Ja palju saama. Sündsusetult palju. Sest nii on hea. 

----------------

pilt isetehtud