Suur paks Mastiff. 2013.a pudelisse pandud. 2018.a veebruaris vana Gambrinuseni jõudnud.Sama asja sai 2017.a mekitud, tolle korra kirjelduse leiab siit. Mulje oli toona õndsalikult nurrrrr.
Nüüd saatsid Lehe'lased kaks pudelit. Üks sai EV100 õhtul ära proovitud ... ja paraku oli too pudel raisku läinud. Kork oli ilmselt alt vedanud, pudel avanes ilma vähimagi sutsuta, jook oli lame ja luitunud, papilõhnaline ja oksüdeerunud.
Vaatame, kuidas see teine pudel end ülal on pidanud. Välimus on igatahes väärikas, paatinakiht pudelil ja sildil tekitab lugupidamist. Kork eemaldub pudelilt sama hääletult, vahtu väljakallamisel ei teki rohkem kui sama koguse ükskõik mis vedeliku klaasivalamisel.
Aroom on see-eest tunduvalt meeldivam kui piduõhtul avatu. Jah, ta pole siiski nii puuviljane, kui aastatagune elamus ... väike papine nüanss on ka siin juurde hiilinud. Kuid oi-oi kui mõnus on ta ikkagi.
Maitse. Mnjahh. Meeldiv, pole kahtlustki. Kuid tuhmi ja kartongisesse külge liigub seegi.
Ohjahh, vana Gambrinus teab, et ta on ära hellitatud ning veel mõni aasta tagasi oleks ka sellise maitseelamuse peale kirjanduslikult mööda ekraani rullunud. Kuid mis sa hing teed, elu on selline. Lehe koja toodang on korduvalt valmistanud maitse-orgasme, kuid see jääb korrus allapoole. Loo moraal on selline - kui tahate asju pikalt säilitada, tuleb hakata korke vahatama. Vana Gambrinus mõtleb nüüd oma pensionisamba peale ja mõtleb, kuidas seda kogu kaitsma asuda.
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment