(autor Toivo Niiberg, kirjastus Atlex, 2021.a)
Õllealaseid raamatuid on vana Gambrinuse ette toodud ju varemgi, kuid nii palju lugemis- ja avastamisrõõmu pole nendest ammu leidnud kui sellest klantskaantega 112 leheküljelisest ja hästikujundatud trükisest.
Nagu nimi juba annab vihje, on juttu peamiselt just kodusest õlleteost, rõhuga selle sõna traditsioonilisel, unustusse vajuval poolel. Enamik tarkuseterasid on ammutatud vanadest allikatest ja kirjagi pandud ilmselt üsna ammu, praeguseks kokkukirjutamiseks on unustatud sellest välja kloppida mõned veidi aegunud arusaamad, mh näiteks väide, et eesti õlled on kõik põhjapärmi- ehk laagriõlled (lk 34).
Ehkki tegemist on nö üldhuvi aimeraamatuga, on siin mindud märkimisväärse põhjalikkusega eelkõige õlletehnoloogiasse alates odra- ja humalakasvatusest kuni suisa toiduainetehnoloogiani ja biokeemiani välja, rääkides aminohapetest ja humala eeterlikest õlidest. See osa on äärmiselt huvitav ja soovitav nende jaoks, kes tegelevad õllepruulimisega, mõistmaks ja võrdlemaks toonaseid ja praegusi tehnoloogiaid ja teadmisi.
Samas on absoluutse enamiku hobi- ja pärispruulmeistrite jaoks ilmselt nii õlgu kehitama panevaid soovitusi (nt et virde valmistamiseks on vaja kolm nõud, millest kaks peavad olema puunõud (kuuse-, saare, tamme, või kadakapuust)) kuni sügava vastuvaidlemiseni (nt läbiv soovitus kasutada eri õlletüüpide kääritamiseks ühte ja sedasama nn presspärmi). Või siis väide, et „hele õlu on kallim ja parem kui tume“ – kui paljud sellega nõustuvad?
Kulmi kergitama panevad mitmed tehnoloogilised nipid, nt „väiksema koguse õlle kiire valmistamine“, mille kohaselt saab täna hakkamapandud ja ööpäev lahtiselt kääritatud jooki juba ülejärgmine päev tarvitada. (lk 33)
Ilmselt võivad aga sellest raamatust innustust saada need, kes on mõelnud kuskil oma taluköögis või mujal avaramatel pindadel katsetada ise linnastamisega, meskikeetmisega ja üleüldse ennemuistsel moel õlle, mõdu või kaljategemisega.
Mõdu ja kalja istegemine on enamikul praegustel inimestel üsna meelest läinud, taarist ehk hapukaljast rääkimata. Teadmine, et nt kalja saab valmistada ka aedviljadest, nt toorest peedist, tekitab aga sellist kulinaarset uudishimu, et hakka kasvõi kohe ise tegutsema.
Kuna autor on vanem härrasmees ja ka alustekstid on pärit ammustest aegadest, siis võib raamatus kohata momente, mis praeguseid erinevaid –õiguslasi võib nörritada, nt väide „nii saame paraja naiste õlle“ (lk 41) või kaunite, ent stereotüüpsete dirndlites piigade kasutamine illustratsioonides. Soovitaks aga taolistel nördijatel ilmutada lugupidamist ajaloo ja traditsioonide suhtes ning võtta asja rahulikumalt.
Lisaks muistsete õllede, kaljade jms retseptide tutvustamisele leiab raamatust ka õlletoitude kirjeldusi, toite õllest ja kaljast, õlle ja toidu paaritamisest, mille hulgas leidub ka ootamatult nt kaasaegse kõlaga soovitus sushi kõrvale pakkuda „happelisi õllesid, nt nisuõlu, aga ka tšehhi-saksa tüüpi kibedama maitsega pilsnereid“.
Õllega valmistatud toitud hulgas jäi näiteks minule silma õpetus „Walesi leivakesed“, mille abil võiks valmida väga põnevad juustukattega suupisted. Kaljatoitude hulgas leidub muidugi okroška kui ka moodsalt kõlav „vegani kaljasupp“.
Kui lugejal ennem nägu muigele ei tõmba, siis juhtub see nö ettevaatusrubriigis, kus räägitakse õlletarbimise kahjulikest külgedest. Siin leidub ka joobeastmete tabel alates Pöial-Liisi joobest (üks tilk ja loll valmis) kuni riigikogulase pohmellini (lubatut ei mäleta ja meelde ei tuleta).
Kokkuvõtvalt – vana Gambrinus soovitab seda raamatut kõigile, kes tunnevad huvi nii õllepruulimise kui ka laiemalt toidukultuuri ajaloo vastu.
No comments:
Post a Comment