Mis on peamine erinevus Läti ja Eesti õlleilma vahel? See on traditsioonide säilumine seal ja kadumine siin. Eestis kadusid drakooniliste aktsiisiseaduste tõttu ära enamik nö kolhooside pruulikodasid, kuni jäi alles 2,5 suurtootjat – sellega oli plats puhas uue laine tulejate jaoks.
Lätis olid seadused pehmemad ning enamik väiketootjaid jäid alles. Tihtipeale võis kuulda imestus-sõnu Lätist tulejate suust: „Jestas, küll seal on alles suur valik!“ Tõepoolest, riiulid olid lookas paljude erinevate siltidega pudeleist ... kuid nende sees loksus suuresti üks ja seesama õlu väikeste variatsioondiega. Magus, ürdine ja veidi mesine läti õlu, mille võis kinnisilmi ära tunda.
Õllekonservatiivsus Läti moodi
Eestis lahvatanud õllerevolutsioon tõi turule üsna ühekorraga kümneid uusi kodasid, kes hakkasid üksteise võidu proovima käsitööõllede maailmas populaarseid IPA’sid ja muid võimsaid maitsepomme. Läti aga tallus ringi nendes-samades vanades viiskudes ja üksikud uue laine pruulikojad ei leidnud kuigi palju pooldajaid. Kõik sealsed taadid olid harjunud jooma sedasama oma head ja sisseharjunud kraami ning uute maitsete poole vaadati võõristusega.
Nüüd on Läti mingis mõttes meile mitmeaastase viivitusega järele jõudmas ... ja kohati ka ette minemas. Nimelt on neil seda, mida meil ei ole – kodasid, kes oskavad ja tahavad ühildada traditsioone ja uut ilma. Ilmselt kõneväärsem neist on Labietis, kelle kaks peapruulmeistrit esindavadki nagu kahte maailma – traditsioone, ürte, maarohtusid ühelt poolt ning moodsat tembutamist teiselt poolt.
Teine koda Malduguns, paiknedes piltlikult öeldes sealses Kapa-Kohilas, on üritanud ja kohati säravalt õnnestunud samuti kohaliku tooraine ärakasutamises moodsas mõttes. Kui tammetõru ja kartuli kasutamisega ei saa eriti säravaid tulemusi, siis näiteks nende küüslauguõlu on tõeline müüdimurdja. Üldiselt on õlleilmas teadmine, et küüslauku väga ikka ei maksa õlle sisse toppida, ta on kas liiga vänge (toorelt) või liiga iseloomutu (küpsetatult). Maldugunsi poistel õnnestus aga naabruses oleva küüslaugukasvatajaga ühiselt eksperimenteerides leida üles kuldne kesktee ning marineeritud küsla peale üles ehitatud brown ale’i tüüpi tegelane on geniaalne!
Uue laine tegijad
Mõistagi on nüüd järjest hoogsamalt omale klientuuri võitmas ka täiesti uue laine tehnoloogiatele ja retseptidele keskenduvad kojad, olgu selleks nt Hopalaa või Ārpus. Jah, ka nemad kalduvad oma õlledes ehk veidi liiga palju sinna magusamasse serva, üritades ilmselt meeldida konservatiivsemale publikule. Ja muidugi, arvestades tavapärast nn kollase kummiku efekti (kus kõik üritavad toota ühetaolisi, turul juba populaarseid tooteid), tuleb ka seal turule uusi tegijaid, kes arvavad et järjekordse magusa heleda laagerõllega turule tulemine on hea mõte (üks uuemaid näiteid on Maltinsky).
Igatahes tuleb tõdeda, et meie olud ja ilmselt lähitulevik on õlleilmas üsna erinev. Kui Eestil on käsitööõllede maailmas umbes samasugune renomee nagu moemaailmas on Milaanol, siis Lätil on sinna veel pikk tee minna. Õllegurmaanide seas valitseb deusteerimistel pigem eelarvamuslik suhtumine, kui valikusse satub mõni lõunanaabri esindaja.
Igatahes minule on viimasel ajal hakanud meeldima mõte, et kõik maailma pruulikojad ei pea tegema uue laine IPA’sid jms ... eriti kui nad seda ei oska. Traditsioonilistel õlledel ja nende tegijatel on omamoodi oskusteave, mida uue laine kodadel tasuks aeg-ajalt meenutada. Õnneks on vahemaad väikesed ja pruulmeistrid reeglina ülilahe seltkond, nii et vastastikku õppimine on selles maailmas imelihtne.
Mis on aga selle loo moraal – igalühel meist tasub ennast aegajalt oma tavalisest tassist välja raputada ning proovida uusi asju. Arvata et nt „Valmiermuiža õlu ongi maailma parim ja muud ma ei tahagi“ oleks narr. Muuseas, Valmiermuiža kui ilmelt Eestis enimtuntud Läti õlletootja teeb samamoodi väga head ja tradistioonide ning uudsuse piire segavat kraami – tasub proovimist seegi!
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment