Müüt: õlut tuleb kallata poolviltu klaasi

Tihti me papagoidena kordame kuuldud väiteid ja nähtud liigutusi, mõtestamata, miks me seda teeme. Üks selline on sadu kordi nähtud liigutus, kus klienditeenindaja kallab õlut klaasi, hoides seda poolviltu käes, tõstes selle püstiasendisse alles viimase kolmandiku pealt. Kas me peaksime samamoodi kallama?

Lühike vastus kõlab: ei pea!

Pikem vastus kõlab, et ei pea juhul kui me ise ei ole letitagune. Jah, see liigutus on vajalik baaritöötajale, selleks et võimalikult kiirelt kallata klaas täis ja pöörduda nt järgmise kliendi poole. Libamisi kallates välditakse liigse vahu moodustumist (mille vajumiseks / millest vabanemiseks läheb väärtuslikku aega). Lõpus püstisesse klaasi kallates vormistatakse korrektne / efektne paar sentimeetrit vahukihti ning tulemuseks on nn perfektne pint õlut.

Kui te aga ei tööta baarmänina ning ülesandeks pole kallata õhtu jooksul sada ühetaolist klaasi, siis te ei pea seda liigutust kordama.

Kui te aga üeüldse proovite tutvuda uue õllega ning teie ülesandeks on avada enda jaoks uue õlle omadusi, siis mitte ärge vältige vahtu, vaid tekitage seda! Mõistagi mitte Fairy ja vispliga, vaid õlut sorinal püstisesse klaasi kallates.

Milleks see hea on? Vaadake vaht pole mitte lihtsalt dekoratiivne element õlleklaasis, vaid ka üks aspekt, mille kaudu saada aimu õlle olemusest. Aegamisi lõhkevad mullikesed avavad parimal moel õlle aroomi, mis on edasise maitse tajumiseks ülimalt olulised - ilma lõhna tundmata me ei tunne ju ka maitset (meenutage mis juhtub teie maitsetajuga nohu ajal).
---
pilt võetud siit