Tootjainfo: "New England IPA on mõnusalt pidulik ja samal ajal rikkalike maitsetega õlu! New England stiili annab IPAle juurde pehmust ja ümarust. Õlu ei muutu niiviisi liiga äkiliseks ja humalate mõru aroom ei käi teistest maitsetest üle vaid moodustab ühtse elamuse!"
Ohhhjahh, topeltrumal. Rumal on see mõte NEIPA't panna suurde pudelisse ja tuubusesse - sel moel oleks mõtekas presenteerida õllesid, millel on hoiustamispotentsiaali, kuid NEIPAd on mõeldud ju kiirelt ja värskelt joomiseks. Rumal on see mõte nimetada New England IPA't New England IPA'ks, võttes sellelt igasugune võimalus kuidagigi meelde ennast jätta (eelmise aast Mystigue puhul vähemalt pingutati ja see oli andekas mäng marja ja nime vahel).
Aga olgu see mõte nii rumal kui tahes, on vormistus ja kujundus siiski efektne, seda tuleb tunnistada! Valge vaht täidab u pool klaasi ja püsib mõõdukalt. Õlle värvus - mudruselt kollane. Aroom on põhijoonena magus, meenutades virsikukompotti, selle taga on vähene ananassine-vaigune kribelus.
Esmamekk on keskmise kehaga ja magus-mõrkjas. Keskmaitse - hapukas-mõrkjas ja veidi humalahammustusega kõditav. Lõppmaitse - magus ja samas kuivapoolne, pooltoorest ananassi meenutavalt kare. Järelmekk - hapukas-magusakas, veidi pärmine ja ootamatult lamedaks muutuva suutunnetusega.
Keskmise kehaga, vähekarboniseerunud ja kuivapoolse paletiga, magus-mõrkjas-hapukas-mõrkjas-vürtsikas-magusaka buketiga HEA taseme rüübe. NEIPA ta ju on, mahlane ja kergeltjoodav ja puha. Samas teistest omataolistest ta ju eristu kuidagi muudmoodi kui pakendi võrra. Kentsakas katse meeldida käsitööõlle turule, jättes selle samas üsna külmaks. Teisalt aga - kui see mõnele andunud Saku-fännile annab esmase vihje, et näedsa selline õllestiil on kah olemas, siis on ju kõik hästi
---
ei ole saadaval Gambrinuses
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment