Õllekultuuri arengust Gambrinuse pilgu läbi

Umbes 20 aastat tagasi sai Gambrinuse õlleklubi asutades võetud eesmärgiks õllekultuuri arendamine. Toonases, hilis-nõukalikus olukorras tundus taoline unistamine väga julge, kuid nüüd võib tõdeda, et eesmärk on täidetud. Kuigi ... eks arenemisruumi on veel kõvasti.

Kuidas õlleklubi asutamise mõte üldse tekkis, on nüüd raske mõne lausega öeldagi. 90’te algus oli suur ühistegemise aeg, kõikvõimalikke seltse ja ühinguid asutati juba riburada pidi. Kui allakirjutanu aga läks Pärnu linnavalitsusse õlleklubi registreerima, siis kogunes kokku praktiliselt kogu majatäis rahvast, kõigil silmis ja suus suuuuuur küsimärk. Et miks ja milleks? 

Nõukalikust kultuuritusest väljamurdmine

Nõuka-aegses Pärnus oli vaid üks viisakas õlleasutus – trahter Postipoiss (ja kogu Eestis oli neid kolm). Kuid absoluutse enamiku jaoks oli sõnal „õllekas“ väga vilets maine ja tuleb tunnistada, et õigustatult. Neid hapuka haisu ja ligase põrandaga asutusi ning lahtise õlle rüüpamise kohti, kus mehed olid sunnitud nurga taha vett viskama, ei saanudki millekski kultuurseks pidada.

Kuid klubi asutamise hetkeks oli Pärnus avatud juba ka üks esimesi „alternatiivseid“ õlletubasid – eramaja garaažist ümber ehitatud „Humal“, mille ukse taga lookles alati pikk järjekord. Sellest kõigest võiks pikki ja mahlakaid lugusid pajatada, kuid  lühiduse mõttes – selles kuulsusrikkas kohas saigi loodud Pärnu õlleklubi Gambrinus. Põhikirja koostajaks, avakoosoleku kokkukutsujaks oli teie alandlik teener, kellest sai ka klubi esimene president.

Aastaid hiljem on tõeliselt vahva teada saada, et samas asutuses ja samal ajal loodi veel kaks õlleklubi, mis siiani veel koos käivad! See kõik näitab, et toonases õhustikus oli midagi, mis taolist organiseerumist soodustas. Üle Eesti loodi neid klubisid kümneid, toimusid kokkutulekud, sprodipäevad, spordivõistlused jne. Muuseas, sellessamas Pärnus tegutses ka naiste õlleklubi Josephine!

Õlu ei seisa paigal!

Kuid nagu ikka, õlu ja elu ei seisa paigal. Aeg on teinud oma muudatusi, suur osa Gambrinuse liikmeid on laiali mööda maailma ning mõnedki juba pika laua taga kuskil taevases õlletoas, kus kann kunagi ei kuiva ja laul ei vaiki.

Lausa teleseriaalilike kokkusattumiste tõttu ankurdusin mina Tartus. Kõik muu võis ju muutuda, kui armastus hea õlle vastu ei kadunud kuhugi. Siis aga juhtus see, mida poleks minusugune õllesõber osanud oodata – ma sain teada, et ma ei tea õllest suurt mitte midagi!

Esimesi korda Brüsselisse sattudes ei saanud Saksa/Nõuka kultuuriruumis kasvanud inimene aru saada, misasja teevad täismehed õlletoas pisikeste klaasikestega, pool-kinni-silmi klaasi sisu nuusikdes ja väikeste sõõmukestega seda mekkides. Olime ju siinkandis harjunud, et kann peab olema suur ja õlut selles palju!

Tõeliselt Heade Õllede kütkesse nakatumine toimus järsult ja pöördumatult. Sellelt ja järgnevatelt välisreisidelt sai alati kotiga väärtõllesid kaasa toodud. Saades aru, KUI pööraselt lai ja kirju on seni ühtlaselt pilsneri-tüüpi tundunud õllemailm, hakkasin ajapikku maitseelamusi kirja panema – no lihtsalt pole võimalik kõiki neid meelde jätta.

Õllepoe tekkelugu

Ühel heal hetkel sai aga mõeldud – no kaua ma neid maitseid mujalt maailmast kokku tassin, las nad

tulevad parem ise mu juurde! Mõte asutada oma õllepood idanes peas umbes aastapäevad. Ühel veelgi kenamal hetkel sain teada, et seni unistusena silme ees olev ruum – kesklinnas ja võlvkeldris – on reaalselt olemas ja saadaval. Ning umbes kuu aega hiljem tegigi oma uksed lahti Tartu õllepood nr.1 Gambrinus.

Mõistagi pole seiklus sellega kaugeltki läbi, vaid alles algamas. Õllekultuuri areng Eestis on tasakesi hoogu kogumas. Hea standardi kohaselt võiks umbes 30 tuhande elaniku kohta olla mõni keskmist mõõtu õlletehas, pruulikõrtsidest, hobi-, mikro- ja nanopruulidest rääkimata. See tähendab et ainuüksi Tartus peaks olema vähemalt kolm pruulikoda.

Eestis on paraku pilt üsna lahjake – suurtootjate Saku ja AleCoq’i kõrval tegutsevad veel vaid kolm keskmist mõõtu pruulikoda: Viru õlu, Karksi ja Sillamäe õlletehas. Lisaks üks pisut laiemalt oma toodangut turustav – Pihtla õlle tootja Saaremaal. Mõned pruulikõrtsid Tallinnas. Mõned laatadel kauplejad. Noh ja ongi praktiliselt kõik. /tekst on kirjutatud jaanuaris 2013, enne Põhjala pruulikoja avamist/

Uus muutuste aeg

Kuid õnneks pole ka siin õlu seisma jäänud. Põhja-Ameerikast  kümmekonna aasta eest alguse saanud õllerevolutsioon on juba aastaid jõudnud Põhja-Euroopasse, kasvatades pisikeste ja sõltumatute pruulikodade arvu. Eestis levib tõelise kulutulena hobipruulimise komme ning ma tean, et nii mõnedki pundid noori ja vihaseid mehi on teel oma pruulikoja avamise suunas. Ja see on Taarale meelepärane tee! ;)

Loomulikult jääb ka Eestis domineerima lihtsa laagerõlle tarbminine. Siin pole midagi teha – 95% maailmas tarbitavast kommertslikust õllest on hele ja lihtne, kerge janukustutaja. Kuid see õlejäänud 5% on niiiiiiiii uskumatult mitmetahuline ja kirju maailm, et selle avastamise rõõmu jätkub nii tegijaile kui hindajaile. 

Tartu Gambrinuses käib kord kuus kokku hobipruulide seltskond, kellele sai uljalt omistatud Gambrinuse Gildi nimi. Küsimus pole aga nimes, vaid selles vahvas teadmises, et õllekultuur pole mitte oma arengus kuhugi takerdunud.

Avastamis- ja isetegemisrõõmu soovides:

Karmo Tüür