La Trinidad El Pedro

La Trinidad El Pedro (Brewfist, Itaalia) pdl 0,33 l. alc 13,8 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "Barley Wine", hinnang 66 punkti.

Toojainfo: "Barley wine aged for a year in Pedro Ximenez barrels."

Hmmmm. Odravein magusa veini vaadis ... ja ainult 66 punkti?

Väike lihtne pudel, mustapõhjalisel sildil on vist vaadiriiulid? Sentimeetrine kollane vahukiht kaob üsna kiirelt. Õlle värvus - õrna uduvinega kuld ... ei pihlakapunane. 

Aroom. Pihlakas. Palju pihlakas. Mitu-mitu-mitu pihlakas. Peopesas puruks rudjutud pihlakakobar. Vana maja pööning, kus kuivavad pihlakad ja mulksub pihlakavein. 

Esmamekk. No ei ole. No ei ole võimalik, et sellise kangusega odravein on kehalt kerge (noh olgu, keskmine), sulnilt keelt kõditav ja lõbus kui naerpallist plika kollases kleidis kesk rannapromenaadi! Ta ju teab, et kõik vaatavad. Teab ja naudib iga erguga.

Keskmaitse. Oooo, see on pööre. Rannapromenaadilt satume me sipsti tagasi pööningule, pihlakate hulka. Ja nüüd pole see enam eblakas vein, vaid juba törts tummisem nastoika ... ikka pihlaka oma mõistagi. 

Lõppmaitse ... jeekim küll. Ja taas on lugu kergem, päikeselisem ja nüüd juba vürtsikam. Meie tuttav kollane kleidike kandus koos längus päikesevihuga otse siiasamma pööningule, ainult et plikatirtsu asemel on selle kleidis juba tüüne tüdruk, kes teab ja oskab asju piiri peale ajada.

Järelmekk. Kui mitu pihlakat mahub pudelipõhjale? Ja kas teises kihis on juba kuulda naeru? Miks jäetakse pihalakaid peale tunde, veini kätte vedelema?

Vana Gambrinus plaksutab käsi ja tiibu ja kõrvu. See on üks õite imelik värk. Odraveini aadellikust raskusest on veinivaadiga läbikäimise järel saanud rõõmunireke. Selline keblakas, üleannetu ja täiesti vastutustundetu. Et no kuidas tehakse niimoodi, et sa limpsid ligi 14-kraadist tegelast ja tahaks seda juvva kohe jutti ja järjest? Nii ju ometigi pole sünnis!

-----------

pilt isetehtud