My Name Is Legion

My Name Is Legion (Lehe, Eesti) pdl 0,33 l. alc 22,0 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: "Eisbock" ja hinnang pole veel välja kujunenud

Tootjainfo: "Double ice distilled double barrel aged barley wine."

Oikurja. Vaata loe nüüd see tootjainfo uuesti läbi ja mõtle. Mõtle veelkord. Kas ikka julged? Selle joogi puhul on vaja veidi mune ja riskijanu ja seiklushimu ja kannatust. Sest kerge ei saa ta ilmselt olema.

Väike lihtne pudel, väga omanäoline must-mustav-küüniseline sildikujundus. Vahtu sisuliselt pole ... noh aga ega ei peagi olema sellisel kurjamil. 

Õlle värvus - kas teate see on imeline! Üks asi on rubiinpunane värvus. Aga klaasisisu imetlemine vastu valgust mõjub nagu laavalambi hüpnoos. Vähesed mullid kerkivad läbi raske vedeliku aeglaselt ja mõtlikult, justkui lugedes käigu pealt mõnda põnevat raamatut, mida ei raatsi käest panna 

Aroom. Jeromuse säärikute nimel! ÕLU nii ei lõhna. Niimoodi lõhnab kangestatud portvein. Niimoodi lõhnab murakliköör. Niimoodi lõhnab pihlakanastoika. Niimoodi lõhnab valgepäise vanaproua valgete pitslinikute all peituv kummut, kus hoitakse kuivatatud marju ja nende marjade peal tehtud tõmmiseid. Niimoodi lõhnab see vanaproua ise, kui ta on oma igaõhtusele kristallkümmelile lisaks ka paar pitsikest metsmaasika-nalivkat timminud. Sest oli ilus õhtu ja naabrinaine astus läbi ja üleüldse.

Esmamekk. Oi ei. See ei ole õlu mitte üüühestki otsast. See keeleotsa järav tegelane on liköör. Odraliköör metsmaasikatega. Kergelt napsine ja rõõmsalt punapõsine memm kallab klaasikese, avab vana albumi ja naeratab maailma kõige ilusamat naeratust, nii et rõõmukurrud valgustavad toanurki.

Kesmaitse. Murakaliköör köömnetega. Memm pühib silmanurgast pisikese vanainimesepisara. Ärge saage valesti aru, see pole kurbtusest, vaid siirast rõõmust. Elutargast rahulolust selle üle, et elu jooksul kogetud hetkedest kuljustub punapärline kee, mida sõrmitsedes taastunda helgust ja armsust.

Lõppmaitse. Kristallkümmel ja Kännu Kukk kahvatuvad selle kõrval. Memme kauge sugulane Vahemere äärest on alati rääkinud, et pitsike rakiat hommikul puhastab verd. Memm usub seda mõnuga ja levitab hõimlase tarkust omasuguste hulgas. Lisab ainult et - ega siis õhtu hommikust kehvem pole. Noh ja lõunauinaku eel kulub üks sõrmkübaratäis ära nii ehk naa.

Järelmaitse. Memmele meeldib suures korvpudelis küpsevaid tõmmiseid lonkshaaval graveeritud kristallkarahvinidesse kallata ja sealt siis paksuseinalistesse kristall-pitsikestesse kallata. Täpselt nagu mõisaproua tegi sõjaeelsel ajal. Sedaviisi hõbekandikul serveerituna, kõrval väike kristallvaasike vürtsmandlitega ... selles on ju stiili ja väärikust, kas pole?

Oehh. Palun ärge suhtuge sellesse nagu õllesse. Sest siis te puristate huuli ja judistate õlgu ning väristate seljakarvu. Võtke seda kui likööri. Linnaselikööri. Vürtslikööri. Ja mis te nüüd kostate, mh-ah? Seega ei anna vana Gambrinus ka ühtegi hindavat määratlust. Või noh, siis ehk "õllede suhtes rööbiti kulgev loodusnähtus. Ja kui te arvate, et rööpad silmapiiril kohtuvad, siis te eksite!"

---

pilt isetehtud