Beer House (Tallinn)

Tallinna vanalinna kõrtsid elavad praegu väga vaevaliselt. Esmaspäeva õhtusel ajal on enamik kas kinni või tühjad, üksikutes on sees laudkond või kaks. Raekoja platsi kaenlas oleva ruumika Beer House suures saalis on vaid üks pikk laudkond välismaalasi ning veel kaks-kolm inimest. Aga nagu ikka, on ka sellel kõigel oma plusspool – ei mingeid pikki ooteaegu!

Tellimine algab pisut kentsakalt. Tellin mina esiteks supi ja siis prae, mille peale noorhärra küsib, et kas ma soovin suppi ikka hiljem? Eeeee ... miks ma sedasi peaks tahtma?

Teine kentsakus saabub lauda leivakorvis, milles ilutseb üks õhuke poolik leivaviilak. Üks! On see nüüd kokkuhoid või katkuhirmu veider ilming (noh et ei tekiks oletust, et järsku on sama viilak juba eelmise kunde näppe näinud)?

Viieteist minutiga saabub lauda ka tellitud suptšik – Ungari guljašš-supp (9.00). Õhukese leivaviilu veidrus saab siinkohal vunki juurde, sest koos supiga serveeritaks hiigelsuur leivakäär, mis aga on kenasti üle grilli käinud, soe, krõbeda koorikuga ja grill-muster kenasti peal.

Supike ise on suisa imetabane. Rammusa, huuli kleepiva leeme peale ehitatud, tihke ja maitseküllane. Enamik selle konsistentsist on keenud tumedaks paprikaseks ja õrnalt suitsuseks püreeks, milles hulpis sutsuke kartulit ja korralik kogus nii pehmeks haudunud loomaliha, et seda võiks huultega süüa, ilma hambaid kasutamata. Kui aga ühes tihkemas tombus tundsin ära musta ploomi, siis tõusis heakskiidu tasand laeni – see kõik oli hunnitult hea. Kui oleks siia kõrvale ära muginud ka lataka leivakääru, siis võiks söögikorra lugeda lõppenuks ja täiskõhuga lahkuda.

Mina aga ei lahkunud, sest tellitud oli teinegi roog. Etteruttavalt kahetsen pattu ja siunan oma tähelepanematust. Oleksin võinud ennem uurida, et mis toiduga tegu on. Tulemuseks sündis paraku armetu toiduraiskamine, mille pärast mul on siiralt piinlik.

Tellitud sai „Tirooli Gröstl härjasilmaga – sealiha, vorstide, peekoni ja sibulaga praetud kartul“ )10.-EUR). 25 minutit tellimise hetkest võttes ta saabuski. Saabus SEE. Õigemini peaks kirjutama kolm korda suuremate tähtedega SEE, aga suuremalt ei saa. Hiigelsuur särisev pannitäis praetud kartulit.

Minu kolmkümmend aastat noorem versioon oleks rõõmust ruiates selle kõik ja kiirelt lõugade vahele lükanud ning mõne aja pärast ehk midagi juurdegi tellinud. Minu praegune versioon, mille ainevahetus on aeglane nagu tõrva sisse takerdunud tigu, ohkas aga säherduse sügavusega, et seda oli ilmselt isegi Roomas kuulda.

Nokkisin siis vaikselt kartuli vahelt peekonit, vorstikesejuppe ja kahte sorti praeliha. Soolane, rsk kui soolane! Klõmpsasin praemunakese leevenduseks peale. Imetlesin kaunilt kuldseks praetud kardulatükke, mis olid lahkelt kaetud värskelt hakitud küüslauguga ja dekoreeritud roheliste porru-ribadega. Häbenesin ja taandusin. Minusugusele jätkuks sellest kõigest kolmeks päevaks, aga nüüd jäi see enamasti kõik pannile. Piinlik.

Koondhinnang seekord kolmetine. Esiteks - supipöial on tikksirgelt püsti ja kiidab tõsise lugupidamisega: see oli ilmselt parim guljašš-supp, mida ma seni saanud. Teiseks – praepöial on ehmunult kössis ning pobiseb vaikselt nuriseda liiga soolase lihakraami üle. Vaikselt seetõttu, et võibolla oleks koos kartuliga mekk paras olnud. Kolmas, see va moraalipöial aga ütleb karmil ilmel: „uuri ennem tellimist, et mis toiduga tegu on!“. Soovitan aga seda puhvetit ikkagi, sest toiduelamus oli vägev.
----
lugu ilmus siin