Speedway Stout

Speedway Stout (AleSmith Brewing Company). pdl 0,75 l. alc 12%vol. Liigimääratlus: imperial stout. Ratebeeris 100 punkti ja 98 beeradvocate järgi! Fenomenaalne tase, praktiliselt ületamatu!


Tootjainfo: "Bottle conditioned.
Speedway Stout is a HUGE Imperial Stout, with pounds and pounds of coffee added during conditioning for a little extra kick! This is a limited-edition Formula and it'll definitely get you racing! It is available in 750 ml. champagne bottles. Appearance: Jet Black, with a toast-brown head. Flavor: Starts with a strong coffee and dark chocolate sensation, then fades to a multitude of toasty, roasty and caramelly flavors. Finishes with a nice fullness but dry enough not to be cloying. Aroma: COFFEE! And some other stuff. And coffee. Mouthfeel (body/texture): Velvety smooth texture. Clean and crisp, full-bodied. Warmth from the high alcohol content lightens up the feel a bit. Still, you won't fool your taste buds -- this beer is HUGE!"


Suur pudel kannab edevat foolium-mütsi ja klaasile trükitud lakoonilist etiketti, mis kujutab võidusõidu-lippe ja pruulikoja tunnusalasit. Ojeesusmaria, misasi siit pudelist välja voolab! Esimese hooga täidab kogu klaasi mustjashall vedelik, mis umbes poole minuti jooksul separeerub poolt klaasi täitvaks tihkeks kohvipruuniks vahuks ja Täiuslikult Mustaks Õlleks.


Arooooom .... oooohoohoooo ... see on kui rännak kuhugi teisele planeedile, kus mateeria koosneb vaid kahest elemendist - kohvist ja šokolaadist. Kusjuures kohvi on sel veidral planeedil tahke ja šokolaad vedel! Lähemal vaatlusel sibavad sellel maastikul eriskummalised metskirsi moodi lõhnavad mütakad, kelle liikumisega kaasnevad kerged suitsupahkvakud.


Esmamaitse lööb lihtsalt jalust, see on rabavalt raske ja õline, šokolaadiliköörine ja kirsikompotine.

Keskmaitse ... seda vedelikku mööda keelt edasi liigutades hakkab Gambrinus kätega vehkima ja kaotab mõneks ajaks trükkimisvõime, sõnaseadmisest rääkimata. Miks taeva nimel sellised asju tehakse? Kas need tulnukad tollelt kohviplaneedilt ei oma mingit halastust vaese valge mehe vastu, kes pole harjunud suplema šokolaadilaavas? See tammine ja raske, likööri ja portveini vahepeale elajas, mis mööda maitsenäsakesi oma buldooseriteraga hööveldab, sunnib taganema ja jahmunult klaasi silmitsema. Kas see on nüüd siis õlu? Nalja teete või?


Lõppmaitses võtavad võimust noodsamad kirsimütakad, mis on vahepeal elevantjaks kasvanud. Mõrkjad metskirsid on läbi imbunud oma toitepinnaseks olevast kohvist ja pealerüübatud šokolaadist ... no aga millest siis veel, kui järele mõelda?


Järelmekk laseb ribadeks jahmatatud õllesõbra .... eee või siis kohvisõbra ... veidi pikema rihma otsa jalutama, lastes vahepeal taas kerget suitsulõhna nuusutada ning ehk ka erilise lahkuse märgina pakutakse sel planeedile haruldast röstsaia, millega šokolaadinestet kokku kaapida.


Mumeieküll, kas ma peaks nüüd midagi lõpuks ütlema? Midagi, mis ei korrutaks rikkis patifonina "kooohvi ja šoookolaaad"? Ehhh ... noh olgu. Halastamatult raske kehaga, keeldmurdvalt õlise paletiga, mõrkjas-magus-mõrkjas-hapuka-mõrkja buketiga HÜPER-RÜÜBE!

Olgu Allah mulle armuline ja Šiva halastav ... mu jaks saab teise klaasi pealt otsa, aga seda õlut on veel teist sama palju  järgi. Olge mõistlikud, võtke see pudel nelja, või vähemalt kahe peale!
------------
pilt siit