Hells Bells

Hells Bells (Mäepea, Eesti) pdl 0,33 l. alc 8,8 %vol. Liigimääratlus: "Double IPA"

Tootjainfo: "vesi, odralinnased, nisulinnased, humalad, pärm
IBU 115+"

Väike lihtne pudel, kooljalik sildikujundus. Nonäe, mitte-ametlike õllede puhul on olemas nii nime kui kujunduse puhul fantaasiat!

Kollaka varjundiga vaht täidab 4/5 klaasist ja püsib vägagi kaua, jättes endast ka pitsjälje klaasiseintele. Õlle värvus - kirkalt merevaigukarva.

Aroom. Hmmmm, kas tegu on teise veega? Lõhna põhiprofiil tundub hoopis teisena, selline pehme vihmavee sarnane, millele lisandub sauna eesruumi, heinalakka ja putkevart.

Esmamekk on raske kehaga ja mõrkjas-magusakas. Keskmaitse on rohmakalt rauarohke, roostes saeketi ja kägiseva malmvärava taoline, kuivanud metsmaasika ja vürtsise vaarikahoidise meenutustega.

Lõppmaitse on mõrkjas-vürtsikas, mesilasvaha, suira, pikalt kuivanud männivaigu ja vana roostes vikatiga mahatõmmatud naadivõsa maitse-kakofooniline. Seda kõik on mürisevalt palju ja ragisevalt rohmakas.

Järelmekk. Mõru-magusakas-mõrrrru. Urrrrr-mõrrrrr. Vastumeelselt peale kolmandat pedaalilehüppamist käivituv vana mootorratas. Roostes raudhein. Rauakatk. Lambanahk. Rämmmm-rämmmm-rämmmme - noh umbes sellist häält need roostes sumpsiga vanad mootorhobud teevad.

Raske kehaga, tugevalt karboniseerunud ja kuiva paletiga, mõrkjas-magusakas-mõrkjas-hapukas-mõrkjas-vürtsikas-mõru buketiga rämedalt jõuline rüübe. Pikalt seda kraami kuugata ei saa, hakkab kõrvade peale. See raudne kolin. Aga VÕIMAS igatahes. Pikka lahjat ja vesist talvist kasvuhoonekurki tuleks siia kõrvale krõmpsata.

---

pilt isetehtud