Väike pudel, hõbesilt ja vahakaelus ajavad meeled ette kihevile. Sentimeetrine tumekollane vahukiht kaob kiirelt. Õlle värvus - kirkalt kuldpunane ooker.
Aroom. Burboon. Burbooooooon, nii et tühjast tünnist vastu kõmiseb. Selle burboni seest leiab kohvi ja rosinaid, kuid algversioonist tuttavat ja tonkale omast mandlit enam ei leia.
Esmamekk on raskepoolse kehaga ja üsna üllatavalt happeline, vürtsikas ja keeleotsal kikerdav. Keskmaitse muutub magusamaks, siin on nüüd küll kenakesti laiutav tonka, lisaks tonn koorevenist ja karamelliseerumise piiril olevat aprikooridžemmi. Lõppmaitse segab kohvilikööri šerriga, puuderdab selle üle mandlitolmu ja tuhksuhkruga ning tilgutab kibuvitsasiirupit peale. Lõppmaitse katab kõik kaneelipudemetega ning lakib üle pohlalikööriga.
Raske kehaga, vähekarboniseerunud ja õlija paletiga, hapu-vürtsikas-hapukas-magusakas-mõrkjas-hapukas-magusakas-vürtsikas-hapukas-magusakas-mõrkja buketiga Ülevõllikas. Selleks et seda jooki hinnata, PEAB olema kursis algjoogiga ning heleda stoudi kontseptsiooniga. Aluspõhjaks olevast kraamist on alles piisavalt palju, et rääkida järjepidevusest, samas muudatusi samavõrra piisavalt, et nautida nihkeid.
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment