Tootjainfo: "Spiced imperial stout, täis vaniljet, kaneeli ja timuri pipart
IBU 100"
Väike lihtne pudel, sildi ... nojah ... jõulud noh. Tumepruun vaht täidab kolmandiku klaasist ja püsib päris kenasti. Õlle värvus - imp-stoudi-must.
Aroom. Mnjaaaaaa. Vana Gambrinus sai seda nuusutada siis kui õlu veel tankis oli ning toonane mulje oli "vaaaauuuuu"! See oli täiesti uus ja tundmatu lõhn, mis toona lõi peas mingi kummalise ühenduse nimega "veri!". Seejärel sain seda va timuri pipart ennast nuusutada ning "vau"efekt taaskordust, sest see oli midagi vägevalt teistsugust. Nüüd oli nina ja asju juba paremini valmis ning vere rauast-soolast ulmet lõhnapilti enam ei tekkinud, kuid vägeb on see kraam ikka. Kuidagi ... eee ... kuratlik. Kuratlikud jõulud? Kuratlikult head jõulud?!
Esmamekk on raske ja magus. Magus ja mõru ja vürtsikas. Kummaline ja vürtsikas.
Keskmaitse. Euhhhhh. Einohhhh. Kui ei oleks nüüd selle va timuri-poisiga tutvunud, ütleks et kaneeli ja pipart ja muskaatpähklit on kolm kihti rohkem siia õllesse sattunud kui peaks. Aga see on lihtsalt üks ülevõlli-piprake.
Lõppmaitse. Piparkoodikontsentraat verivorstiessentsiga.
Järelmekk. Kuuskendkuus rohkem maitseid kui normaalsele õllele vaja. Rämedalt võimas!
FRIIGIKAS! JÕULUKONTSENTRAAT. Rämedalt ja jõhkralt ülevõlline ja vürtsine kraam. See jook lööb jämeda pitseri iga proovija mällu. Seda võib rahulikult pakkuda ka kolmeteistkümnenda õllena ning pole ilmselt olemas inimest, kes ei saaks aru, et see jook ON midagi erakordset!
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment