Tootjainfo asemel kõigepealt lugu. Tegemist on ühe saksa hobipruuli toodanguga, kelle jook minu jõudis - tänan kullerit. Sama kulleri kaudu kaudu ka jutt: väidetavalt olla algne gose olnud just selline ning alles hiljem jõudnud Lepizigi kanti ja muutunud seal moodsalt hapuks.
Aga nüüd siis ka tootjainfo: "Schüttung: 79% Pale Ale, 10% Münchner, 10% Weizen, 1% Cara Pils. Hopfen: Mandarina Bavaria. Hefe: Saale US-05. Features: Koriandersamen, Salz"
Väike kääniskorgiga pudel, mille kaelas ripub tehniline pabeririba-sildike. Valge vaht täidab üle poole klaasist ja püsib mõõdukalt. Õlle värvus - kirkalt kuldne. Aroom on esmalt pärmine, seejärel tuleb esile koriandri vaigusus ning veidravõitu parfümeeritud magusus.
Esmamekk on keskmise kehaga ja tihkelt magusakas-mõrkjas. Keskmaitse muutub pärmiseks, vaiguseks ja õrnalt soolakaks. Lõppmaitse - magusakas-soolakas, veidi haputaignalikult nätske ja mõõdukalt vürtsikas. Järelmekk paneb suuõõne korralikult õhetama ning kurgus segunev magus-soolakas taju toob maitsesilma ette soolatud banaani ... noh nagu soolakurgi :)
Keskmise kehaga, mõõdukalt karboniseerunud paletiga, magusakas-mõrkjas-soolakas-hapukas-vürtsikas-magusakas-soolaka buketiga omapärane, aga pigem siiski meeldiv rüübe. Kuna puudub harjumuspärane hapukas element, siis ei oska aju seda jooki gosega seostada, kuid ühtlasi veenab ühes ammu pähe tulnud väite õigsuses - igasse õllesse sobib veidi soola lisada. Kuulge, see võiks ju mõne väikese koja käekirjaks olla, teha soolaga nii hapu- kui rösti- kui dessertõllesid jne!
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment