Musttuhat

Musttuhat (Aespan, Eesti) pdl 0,33 l. alc 10 %vol. Liigimääratlus: imperial porter.

Tootjianfo: "Vienna, Munich, Crystal50, Carapuls150, Chocolate, Black. Magnum, Marynk, East Kent Goldings.
IBU 60
LAGER"

Väike lihtne pudel, must-valge sildikujundus. Pruunakas vaht täidab pool klaasist, olles tublisti üle keskmise püsiv. Õlle värvus - õrnalt aimatava tuhmi punase kumaga must.

Aroom on tõsine üllataja. Õigemini - selle va aroomi puudumine! Tunda on vaid õõõõrna praeleiva lõhna. Imperail porteri puhul on see nüüd küll kummaline.

Esmamekk on keskmisest raskema kehaga ja mõrkjas-magusakas. Keskmaitse korvab aga hoobilt nii olematu lõhna kui ka kahvatupoolse esmameki. Keelele mütsatab tõmmu ja tummine sumomaadleja, kes hoolimatu käeliigtusega tasandab kõik erinevused sinu maitsemeelte vahel, öeldes tünja häälega: "oikuratkuimõnusaltkülluslik" Vaata, kui mõistel umami oleks olemas edasiarendus, siis oleks see ilmselt "imperial umami"

Lõppmaitse magusakas-mõrkjas õrnalt suitsune ploomisus on alul pehme ja muhe kui lapsepõlve unejutt ... selle kannul aga hiilib veinine unenägu, mis ajab võpatades üles ja viib kööki külma vett peale jooma. Järelmekk tõmbab otsad kokku rontraskuse poole kaldu olekuga, mille veidi vürtsikas lagritsane olek annab selgelt mõista, et täna oled sina kaotaja. Ahjaa, homm ka, kui peaksid sama õllega uuesti rinda pistma. Aga sa teed seda ju ikka, kas pole?

Keskmisest raskema kehaga, mõõdukalt karboniseerunud ja siidise paletiga. mõrkjas-magusakas-hapukas-mõrkjas-magusakas-vürtsika buketiga Megatasandi rüübe. Õlu kui purjus karu. Sina ei saa võita. Aga kaotada on kah meeldiv, kas pole? Dessertõlu. Sestap pakutagu siia kõrvale õllešokolaadi.
----------------------
pilt isetehtud