Tootjainfo: "Makadaamia pähklite, tamme ja kaneeliga kääritatud mõdu
Ühel hetkel tuleb ka mõdu pruulimine ära proovida ja siin on test #2. Kõik suhkrud käärimiseks tulid MöMesi ökomeest. Makadaamia pähklid, Ameerika valge tamm ja kaneel omakorda teevad selle eksemplari metheglim-tüüpi mõduks"
Väike kääniskorgiga pudel, tehniline sildike. Vahtu - null. Õlle värvus - tuhm määrdunud rohekaskollane, mida ei muuda ilusamaks joogis hõljuvad tumehallid-rohekad helbed.
Aroom - oi see on maru põnev! Jah, mõdu hapukas põhi kõditab sõõrmeid. Aga sellele lisandub ebamääraselt-huvitavalt magusakas-mõrkjas segu lõhnadest, mida on veidi raske kaardistada. Pakuks esimese hooga koorekaramelli ja kohvi, kuigi peaks ju olema pähkel ja kaneel?
Esmamekk on MAGUS. Õehhh. Siirupmagus.
Keskmaitse - jebbbbenti dušu. Issand kröösus supersaatan. See on ogaralt magus. Ja pähkline. Aga MAGUS!
Lõppmaitse. Ärrrrrrrrrrrr. Rrrrrrrrraisk kui kohutavatohutavalt magus. Ja mõrkjas. Ehk isegi kaneeline. Aga ebainimlikult magus.
Järelmekk. Kas te olete kunagi tundnud, et miski on NIIIIIIIIIIIIIIII ELAJALIKULT magus, et see suisa kõrvetab?
ÕÕÕÕÕUUUUDSELT VÄRDJALIKULT MAGUS! "Läila" on kahvatu sõnahelves, mis hõljub tühjana ja mõtetuna minema, suutmata võistelda selle joogi kükloop-magusaga.
No comments:
Post a Comment