Saatuse ja heade inimeste tahtel ning abil õnnestus vanal Gambrinusel neid nüüd kõrvuti proovida.
Vene versioonil on purk suurem - noh, siin on ju ka mingi loogika, eks ole :) Sildikujundus on mõistagi sarnane. Vahtu tekkis Piiteris keedetud versioonil nii umbes kaks korda rohkem, kuid kumbki polnud ülemäära püsiv. Värvus - mõlemal veidi määrdunud hallikasmust. Sellega aga sarnasused lõppesid.
Kui Tartu õllel oli juba lõhnas korralikult nii humalat kui rösti tunda, siis Piiteri õllel oli ebamäärane vähene magusakas röstine vine.
Maitse aga lahknes suisa kardinaalselt: Tartu versioon vastas kõigile ootustele, olles korralik karm tegelane, ohtralt humalane ja korralikult röstine; Piiteri õlu aga oli ... nohhh ... magus stout. Võibolla veidi humalane kah, aga see tuli alles lõpus suti, kogu algus oli aga pehme ja magus ja mahe.
Milles nüüd asi, seda ei oska kohe kommenteeridagi. Vee erinevus annaks sellise õllestiili puhul vaevalt tuntava nüansi - õlle enda jõhkramoodi karm olek peaks kõik muu matma. Juhul kui nad mõlemad kasutasid samu linnaseid ja humalaid ja pärmi, siis on tulemus hämmastavalt ja mõistetamatult erinev.
Kas saab süüdistada Zoomi? :) Või seda, et eruoopalikud kavatsused Venemaal lihtsalt ei toimi? :D
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment