Tegu pole omaette kirjeldusega, vaid võrdlusega 2017.a ja 2019.a versioonidega. Pudeli asemel on nüüd purk, kuid sildidisain on laias laastus sama. Vaht on kollasem ja vähempüsivam kui varasematel versioonidel. Õlle värvus tundub toonivõrra heledam ja kollakam.
Aroom on samamoodi teisem - varasemates versioonides ei olnud mesi lõhnas dominant, seekord aga on. Pohlade hapukus ja sool on küll selle taga samamoodi olemas, kanarbikku mee tagant üles aga ei leia.
Maitsepilt on aga laias laastus sama, gosele mitteomane mesine magusus koos pohlade ilmeksimatu hapu-mõru jalajäljega, piisavalt veenev soolakogus. Omamoodi hämmastav, kuidas muutunud välimuse ja lõhna taga on maitse siiski praktiliselt toon-toonis sama.
Erakordne, eraldiseisev, meeldejäävalt teistsugune. Esimesel korral kirjutasin nii: "Fenomenaalselt lollakas. Ja midagi muud pole vaja kokkuvõtteks öeldagi. Juhul kui te olete piisavalt õnnelik, et seda osta, siis olete teie ka lollakas. Sest normaalsed inimesed seda kraami ei joo! Meremesi, krtmaeivõi." Teisel korral kordasin sama vaimustunult sama teksti. Nüüd on ehk - peale kümneid veelgi võimsama / friigilikuma maitsega imp.gosesid vaimustus kraadi madalam, kuid seda suurem on lugupidamine kestva soorituse suhtes, mis üle aastate suudab üsna täpselt taaskorrata varemtehtut.
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment