Watt Dickie

Watt Dickie (BrewDog). pdl 0,06 l. alc 35,0 % Liigmääratlus: ehhhh ... ratebeer ütleb, et "icebock" ja beeradvocate et "American Double / Imperial IPA".

Gambrinus tõuseb lugupidavalt püsti ja teatab kerge paatosega hääles, et nüüd toimub ajalugu. Ehk siis midagi sellist pole Gambrinuse keel veel mekkida saanud :)

Tootjainfo: "Watt Dickie is a spirit born out of our stone-faced misadventures in high ABV brewing. The bastard lovechild of the technique we developed to produce idiosyncratic masterpieces such as Tactical Nuclear Penguin, Sink the Bismarck and the infamous End of History – a beer which reached 55% ABV.

This is an insanely amplified IPA masquerading as a spirit. A faux spirit, a dead spirit, a new spirit. Born as an India Pale Ale, Watt Dickie then undergoes patent pending (and consequentely for now secret) freezing alchemy which transforms the beer into a high octane roller coaster of flavour, craftsmanship, originality and audacity.

The process condenses & amplifies the flavour, body and mouth-feel resulting in full bodied malty, hoppy rock ‘n roll opulence which is unlike anything you (or anyone else) has ever tasted before. Watt Dickie is uncarbonated and designed to be drunk and enjoyed as a spirit: have it neat, have it on the rocks or even make a cocktail with it."

Disain - mnjaa ... asi algab juba karbist. Tilluke must karbike kannab endas meremehevormis ja piibuga hai kujutist. Pudel kordab sama. Ei mingit infot, lugulaulu või muud kaerajaani. Lihtne ja lakooniline nagu meremehe ropp nali. Keeratava korgiga pikuke pudelike jätab pigem ravumi kui õllepudeli mulje :)

Tavapäraselt peaks nüüd midagi ütlema vahu kohta. Aga vat nüüd ei ütle. No ei ole lihtsalt mida öelda. Pole vahtu, noh!

Õlle värvus ... või siis ... vedeliku värvus on sügavkuldne oranž, nagu konjakile kohane. Klaasiseintele jäävad kleepjad randid meenutavad likööri tihkust.

Aroom. Hmm. Uskuge või mitte, aga seda nuusutades Gambrinus naerab ja raputab uskumatult pead. No ei ole see õlu. Või oodake ... mõnda linnaselikööri siiski meenutab! Mnjah, võtke või kuulus Anarchist/Alchemist ja korrutage kolmega, siis hakkab sinnakanti kiskuma. Raske, ninasõõrmeid kipitama ajav, kleepjas ja meelierutav - vot kuidas see lõhnab :)

Esmamekk ... sajuudasküll ... see on kui sulalaava! Vaiguna tihe, aeglaselt roomav ja kõikemattev, tuline ja samas meelitav. Konjak, tammevaat, portvein, rummikook, rosinaküpsis ja viski - kõik see jookseb silme eest läbi.

Keskmaitse ajab lausa kergelt läkastama ... ooo jeesusmaria ja soodomakomorra ... kampriõli ja köharohi, aniis ja kreeka pähklite membraanidel laagerdunud tšatša. Proosit, mu semud!

Lõppmekk ... raske on see teekond tähtede juurde ... kas te olete kunagi söönud kuiva küpsist ja sinna peale rüübanud mandariinilikööri? Ärge nii tehke, eks ole!

Järelmaitse. Oehh. Noh eks ma kogun end ja proovin midagi öelda. Ummm ... peaks vist vahepeal tukastama ... aga olgu. See on šoti vabameeste kättemaks normannidele. Mis nad siis tulid nende õue peale kaklema?

Jeerum, kas ma pean nüüd kokkuvõtte kirjutama?

Keeva laava tihedusega, masuudi kleepjusega, konjaki-likööri-viski-nastoika buketiga überveider über-rüübe. Õlu pole see mitte. Aga siiski on. Kui mõni õlle-nimeline jook peaks olema varustatud hoiatussildiga, siis see k. ohe kindlasti. Merekarudele kohane, elupäästja peale laevahukust toibumist. Hoirassaa ja pudel ... õlut?
----------
pilt siit