Tootjainfo: "Püha Isa, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks Sinu kiidetavust. Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Õllele
IBU 26"
Väike lihtne pudel, pruulikojale omaselt viltune silt seekord muinasristine. Sõrmepaksune kollane vahukiht pole püsiv. Õlle värvus - kirkalt punakaspruun. Aroom on üsna veenvalt stiiliomane, karamelline, kuivatatud puuviljade ja veidi ka pähklite nootidega ... tõsi küll õhkõrn suitsune foon ei puutu päris sellesse õllestiili, aga see on vaevutuntav.
Esmamekk on keskmise kehaga ja magus-mõrkjas ning karamelline. Keskmaitse lisab siia hapuka noodi ... ja ka tajutava alkoholisuse. Lõppmaitse muutub mõrkjamaks ja kuivemaks, samas keerab vinti peale ka barbarissine hapu. Järelmekk on juba üsna mõru, kergelt koguni kirbe, krobeline ja lihvimatu.
Keskmise kehaga, tugevalt karboniseerunud ja kuivapoolse paletiga, magus-mõrkjas-hapukas-mõrkjas-hapu-magus-mõru-alkoholise-vürtsika buketiga nii ja naa rüübe. Jah, belgialikkus on selles joogis täiesti olemas, kuid ta pole küps, vaid karvane ja kore ja alkoholine. Belgia munkadel on aega oma õllesid pikalt laagerdada, siinsed pruulmeistrid peaks sama tegema. Võimalik et aastakese pärast on ka see jook oma õiges küpsustastmes, kuid praegu on ta tahumatu ja lihvimatu
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment