Tootjainfot pole leida
Keskmist kasvu purk, tumedal sildil nahksed lehed. Pruun vaht täidab 2/3 klaasist ja püsib mõõdukalt. Õlle värvus - kirkalt mustjaspunane.
Aroom ... oooo ... see on vägev! Siin on rösti ja humalat ja ... pipart! Jaaa, roheline pipar tekib vaimusilma ette! Miks roheline? A susi seda teab.
Esmamekk on raskepoolne ja jämedalt mõrumagus. Keskmaitse - siin on kohe jämedalt rösti. Aga see mõru on imekenasti võimestatud ja varjestatud ja tasakaalustatud magus karamellise ja hapuka õunase ... nh sihukese kaneelise ahjuõuna noodiga.
Lõppmaitse - röstitud mesi. Noh et mitte lihtsalt karamelliseerunud, vaid ikka kohe mustaks röstitud mesi. Kuidas seda tehakse? Ei pole õrna aimugi, aga seda maitsevaimud vana Gambrinuse peas räägivad. Meditsiiniline juhtum? Jaaa, ning seda juba ammu.
Järelmekk. Pehme, täidlane, jõuline ... ja rontlik samal ajal, kui selline sõnareastus omab mingit sisu. Aga tõepoolest, sellel joogil on mitu nägu - kõrvetatud pihlakad, karamelliseerunud kibuvitsamarjad, mees laagerdunud pohlad ... ja siis jällegi rohelisevõit pipraterad. Jabur? Jah muidugi!
MEGA! Jummmala lahe must doppel-IPA! Väga haruldane mutant õllemaailmas, kus totralt vastuolulise nimega stiili "black IPA" üldse väga ei soosita. Teha sellest veel võimendet variant - see on uljas temp, mis väärib kõrget kiitust!
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment