Tootjainfo: "mõdu jõhvikaga"
Keskmist kasvu pudel, kääniskork ja ropp-tehniline sildilahendus (urrr, ma olen niiiiii palju kordi rääkinud siltide tegemise vajadusest, isegi kui teed "ainult endale ja sõpradele" - see on AJALUGU!).
Vahtu sisuliselt ei teki. Joogi värvus - kirkalt kuldne.
Aroom - oi see on mõnus! Mõdu enda magusakas-hapukas mesine ja kärjevahane foon ja jõhvika hapukas-mõrkjas lisakiht loovad mahlase ja nauditava kombo.
Esmamekk on keskmisest veidi raskema kehaga ja magus-mõrkjas, hapukas ja õrnalt keeleotsa kuumutav. Keskmaitse muutub kuivaks, jõhvikakestade kombel parkivaks, lööb põsed õhetama vitamiinidest, elujõust ja maitsemõnust (mitte alkoholist, onju-eksju :) )
Lõppmaitse võtab veelgi kuivema hoiaku, justkui oleks lisaks jõhvikatele ka mustikaid ja arooniaid peoga suhu visanud ja nüüd ludistaks nende kesti üle keele edasi-tagasi. Järelmekk - magus-mõrkjas, marjane ja vürtsikas, mängides ei tea kuskohast võetud safrani ja muskaadi pärlikestega.
Keskmise kehaga, alakarboniseerunud ja kuiva paletiga, magus-mõrkjas-hapukas-magus-vürtsikas-magus-haoukas-mõrkja buketiga ÜBERTASEME rüübe. Jõhvikas ja mõdu on ilmselt kõige loomulikum maitsekombo siinkandis ... ehkk vana Gambrinus tahaks nüüd ja kohe ja palju saada ka pihlaka ning lodjapuu ja mis iganes kohalike marjadega versioone!
---
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment