(BrewDog / To Øl, Šoti / Tanni) pdl 0,33 l. alc 10,1 %vol. Ratebeeri liigimääratlus: black IPA ja hinnang 98 punkti!!
Tootjainfo: "Imperial black milk India pale ale aged in Scotch oak barrels"
Nüüd minge tagasi tootjainfo juurde ja mõelge, mida kuradit see tegelikult tähendab??? Imperaalne must piima India hele eil, laagerdunud šoti viski vaatides. Kas eesti keeles on see arusaadavam? Vaevalt :)
Ja nüüd lugege, kuidas seesinane rüübe sündis!
Lihtne väike pudel, mustal sildil kirju tekst. Pruun vaht täidab pool klaasist, olles hõredapoolne, kuid üsna pikalt püsiv. Õlle värvus - sügavpunaka helgiga must.
Aroom ... mmm ... see väärib süvenemist! Viskivaadis laagerdumise eksimatu sügav pehme ümarus. Mustjaspunase arooniaveini kirbe parkivus. Mustssõstrasiirup. Tubakas.
Esmamekk on raskepoolne, kuid siiski mitte viskoosne. Mõrkjas-magus, kuid samas mugavalt ümar ja sametine. Sissejuhatav :)
Keskmaitse. Oi see on hullult veider :) Kui sa oled olnud piisavalt õnnelik, et oled joonud nende hullude taanlaste hapupiimaõlle algversiooni, siis nii napakas see muidugi pole. Kuid see friigilik keefiriline hapukus, mis nii põrgulikult hästi sobib imperial stoudiga, on siin saanud sootuks uue elamise. Seda hapupiimakolli on hoitud vaadis, mis on ta teravad nurgad voolujoonelisemaks lihvinud, ning nüüd veel paaritatud särtsaka humalaga. See on nii ogaralt omamoodi tegu, et neile tegelastele tuleks mingi väiksemat sorti ausammas püstitada.
Lõppmaitse. Siin astuvad esiplaanile musta IIPA kaks põhitegelast - kohvi ja humalad, kuid sellele lisandub ka melass ja kuusevõrsed, arooniad ja suusatõrv :) Urjuhh, selle vedelikuga võiks ilmselt suvilaseinu võõbata peitsi asemel ning mitteüksputukas ei julge seda koitama tulla lähema viie aasta jooksul!
Järelmekk. Kui peavangutamine ja silmade krillitamine korraks järele jätta, siis võib vaid öelda: HULL! Tõsiselt seestunud on see rüübe. Ja ausõna ma ei tea, missugune sookoll või mäehaldjas on siia sisse pugenud, sest hapupiimal vist oma inglit pole? Omamoodi vaimustav, kuidas kahe Koljati kokkusegamisel on saadud rüübe, mis enam ei tapa uudishimulikku ühe rusikahoobiga, vaid laseb enne jupp aega näpuga torkida ja vaimustunult ohkida. Maitse kohta ei vaevu Gambrinus praegu isegi midagi arvama, sest see on lihtsalt ... ohmakalt ogar. Kas kujutad ette, kuidas maitseks arooniavein segatuna hapupiima ja lagritsalikööri ning melassiga? Ega ei kujuta, eks ole?
Raske, kohe vägagi kehaga. Mõõdukalt karboniseerunud ja pool-tavotja paletiga. Opakalt mõrkjas-magusakas-hapukas-mõrkjas-magusakas-vürtsikas-mõrkjas-hapuka buketiga KOLOSSAALNE GIGARÜÜBE! (seletuseks nõrganärvilistele: giga on suurem kui mega, kuid mitte päris kosmiline) Nähtus omaette, mille juurde on mõtet ehk vaid pakkuda seltskonda napakaid, kellega seda rüübet jagada, endal kõiketeadev irve näol.
--------------
pilt isetehtud
No comments:
Post a Comment